26.04.–05.05.2024 / Tartu
Lisa kalendrisse
Jaga
R, 26. aprill
19:00
ERSO / Roots / Power

Tallinn, Estonia kontserdisaal
Asukohainfo + kaart

21-80 €
Osta piletid

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
solist Valle-Rasmus Roots (tšello)
Clement Power (dirigent)

Margo Kõlar – “…vaid üksainus sõna…” (1999)

Liisa Hõbepappel – “Ja nüüd on ikka veel nüüd” (2024, esiettekanne)

Age Veeroos “Harpyia”, kontsert tšellole ja orkestrile (2024, esiettekanne)

Linda Leimane – “Enantiomorphic Chambers” (2018)

Justina Repečkaitė – “Vellum” (2020)

Marius Baranauskas – “Supernova” (2024, esiettekanne)

Kava annotatsioonid

Margo Kõlar: “…vaid üksainus sõna…” (1999) on tiheda siseehituse ja lakoonilise vormiga helind – nagu üks sõnagi. Pealkirjale võiks mahtu anda muistne lugu imelisest tervenemisest, vt Mt 8: 5–13.

Liisa Hõbepappeli sõnul on tema kui helilooja soov reageerida kõigele laastavale, mis meid ümbritseb, ja samas luua pelgupaiku, kust leida lohutust. Teose “And now it is still now” (“Ja nüüd on ikka veel nüüd”, 2024, esiettekanne) erinevad inspiratsioonikihistused peituvad prantsuse luuletaja Bernand Noëli luuletuses “Tindist tee I” (Jüri Talveti tõlge):

ja nüüd on ikka veel nüüd kuigi kõik libiseb
kuigi kõik kulgeb edasi jättes nahale uurde
ei ole teada miks või mille peal miski möödub
kõri väsib õhu segamisest sõna vormimisest
miski hämar-öine kõditab ehk on see rammetus
ent maailm peab saamagi vanaks ja vabanema
oma piirdest kuni keha üksi kohtab lõpmatust unes
ei tea ta et unenägu ongi asendanud elu
ja et kõik jääb seda asendust pühitsedes vakka
siiski miski liigatab pea tagamaal kas on see
vari mis tuleb mis kohe ka läheb või on see
lihtsalt maailm mis lõpuks piseneb oma tihkeks suitsuks
/…/

“Harpyia”, kontsert tšellole ja orkestrile (2024, esiettekanne). Age Veeroos: ‘Harpyia’ tähendab vanakreeka keeles tormituult või tormilindu. Mütoloogilised, pooleldi naise, pooleldi linnu kujuga harpüiad (kurjad õhuvaimud) kehastasid äkilisi tuulepuhanguid ja äärmuslikke loodusjõudusid. Need võisid kaduda sama järsult kui ilmusid. Sarnaselt kirjeldaksin ka materjali, millega ma teose algfaasis töötasin ja milles ei puudu ka tormieelse vaikuse elemendid. Kuid kirjutamisprotsess ise oli minu jaoks nagu kujutlusharjutus kliimasoojenemisest. Uurisin ja lugesin siis õhu koostise, atmosfääri- ja kasvuhoonegaaside kohta ning mind hakkas huvitama, kuidas ma mõtlen kliimamuutustest. Millisena ja kui vahetult ma tajun ohtu? Mida ja kui palju saaksin järgmiste põlvkondade heaks ära teha seni, kui ma ise ei pea rinda pistma ootamatute ilmanähtustega? Ja kas nende pöördumatute protsesside valguses mõtestan ma oma elu kuidagi teisiti?

Jõuluööl lõpliku vormi saanud “Enantiomorphic Chambers” (2018) on Linda Leimane isiklik “jõululaul”. Teos sisaldab temale ebatüüpilist, kuid koraalile omast struktuurset lihtsust, kus on meloodia- ja bassiliin ning harmoonilised täitekihid, kõik äärmuslikult aeglases liikumises. Nagu jõuluõhtule omane, on see ‘koraal’ halastamatult ajas laiali venitatud, selle rangeid vormireegleid varjavad pidevalt pulseeriv vibratsioon ja kõlavärvimuutused. See on range kaanoni ja täieliku vabaduse, värvide lihtsuse ja keerukuse vaheline vastastikune mõjutamine, teadlik piiratusest vabadusse murdmine.

Justina Repečkaitė: Pealkiri “Incantare” (2018) tuleneb ladina keelest: in – ‘sisse’ + cantare ‘laulma’. Selles teoses tuleb flöödipartiid mängides sageli samal ajal ka pilli sisse laulda. Elektroonikapartii allikaks on üksnes helilooja hääl – ülemhelilaul, hingetõmbed, häälitsused ja loitsusosinad (Paukštis be geluonies, medis be liemens, vesi be kojų = mesilind ilma astlata, puu ilma tüveta, vesi ilma jalgadeta). Flööt nii jäljendab kui ka võitleb elektroonikaosa vastu, tekitades sellega dünaamika. Videokaamera jälitab esinejat, kuni teose lõpus hakkab flötist vastu võitlema ja operaatorit jälitama.

“Supernova” sümfooniaorkestrile (2024, esiettekanne). Marius Baranauskas: Selle teose idee ja kontseptsiooni lähtepunktiks oli supernoova fenomen – kosmiline plahvatus, mis toimub siis, kui massiivne täht jõuab oma elutsükli lõppu ja hävineb, vabastades tohutul hulgal energiat ja genereerides samal ajal universumis ka uusi elemente. Sümboolselt tähendab see nii lõppu kui ka on metafoor uutele algustele. Struktuursest vaatenurgast on oluline selle nähtuse kontrastne dünaamiline skaala – kokkutõmbumise ja dramaatilise laienemise faasid. Teoses muutuvad supernoova erinevad füüsilised parameetrid ja visuaalsed inspiratsioonid muusikaliseks vormiks, tämbriteks, rütmideks ja muudeks helilisteks elementideks. Nõnda resoneerib see paeluv kosmiline sündmus meiega kuuldavate ja tajutavate muusikaliste helide kaudu.

Eesti Muusika Päevade üks kõrghetki on alati Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kontsert. ERSO esitab säravat ja sisukat uut heliloomingut nii Eestist kui ka teistest Baltimaadest. Kontserti juhatab briti dirigent Clement Power, kes on hästi tuntud just uue muusika tõlgendajana. Tšellol soleerib hinnatud interpreet Valle-Rasmus Roots.

Kontserdil antakse üle “LHV uue heliloomingu Au-tasu 2024”

Kontsert toimub koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

×