Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (1875–1911) oli mitmekülgne talent leedu kultuuriloos – maalikunstnik ja helilooja, aga ka kirjanik. Muusikuna on teda hinnatud isegi imelapseks. Tema isa oli organist ja noore muusiku esimene õpetaja. 1894–1899 õppis ta Varssavi muusikainstituudis klaverit, kompositsiooni ja koorijuhtimist. 1901. aastal siirdus Leipzigi konservatooriumi, kus teda kompositsiooni alal juhendas Carl Reinecke. Seejärel suundus ta tagasi Varssavisse ja oli kuni 1906. aastani seotud Kausiki joonistuskooliga. 1907. aastal korraldati Vilniuses esimene Leedu kunstinäitus, kus Čiurlionis oli esindatud 33 tööga. Čiurlionis püüdis oma loomingus kahte kunstiala, muusikat ja kujutavat kunsti sidud – paljud tema pildid kannavad muusikalisi pealkirju, näiteks “Päikesesonaat”, “Kevadesonaat”, “Prelüüd” ja “Fuuga” või neljaosaline pildisari: “Allegro”, “Andante”, “Skertso” ja “Finaal”.
Paralleelselt kunstiloominguga ta komponeeris. 1909. aastaks oli Čiurlionis juba nii tuntud, et tema helitöid esitati koos Aleksandr Skrjabini ja Sergei Rahmaninovi teostega. Suur osa tema heli- ja kunstiteoseid on seotud leedu rahvaloominguga – mõlemas valdkonnas oskas ta rahvapärast alget siduda kaasaegse väljenduslaadiga. Nõnda on Čiurlionise loomingul leedu professionaalse kunsti rajamisel ja kujundamisel suur roll. Oma lühikeseks jäänud loometee jooksul jõudis ta komponeerida u 400 helitööd ja luua u 300 kunstiteost ning lisaks sellele kirjutada ja luuletada, tõsi – poola keeles. Čiurlionise looming ei ole kaugeltki terviklikult säilinud, tema varase surma ja puhkenud maailmasõja tõttu on paljugi kaduma läinud. Säilinud heliloomingus on esikohal klaverimuusika, kuid tal on ka koorilaule, kammermuusikat jm. Tuntud on näiteks programmilised orkestriteosed “Mets” ja “Meri”, kus väljendub helilooja armastus looduse vastu.