Jāzeps Vītols (1863 Valmiera – 1948 Lübeck) oli läti helilooja, dirigent, pedagoog, pianist ja muusikakriitik. Nagu eesti esimesed heliloojad, nii sai temagi hariduse Peterburi konservatooriumis, kus õppis aastail 1880–1886 Nikolai Rimski-Korsakovi juhendamisel. Seejärel töötas ta sealsamas õppejõuna, 1901 sai professoriks – tema õpilaste seas olid nt Nikolai Mjaskovski ja Sergei Prokofjev. 1918. aastal naasis ta kodumaale ja asus tööle Läti rahvusooperi peadirigendina. 1919. aastal asutas ta Läti konservatooriumi (nüüdne Jāzeps Vītolsi nim Läti muusikaakadeemia) ning oli selle rektor 1935. ja õppejõud 1944. aastani. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, kus ka suri. 1993. aastal maeti tema põrm ümber Riia metsakalmistule.
Vītols kirjutas sümfoonilisi teoseid, laule, rahvalauluseadeid, kammermuusikat ja klaveripalu. Tema koorilaulud, näiteks “Gaismas pils” (“Valguse loss”), on Lätis väga populaarsed ja kõlavad sageli laulupidudel. Nagu eesti esimesed heliloojad, nii hakkas temagi juba Peterburi aastail huvi tundma läti rahvamuusika ja -kunsti vastu ning tema muusikas, eeskätt meloodikas, on selle ilmseid mõjutusi – temast sai üks rahvusliku stiili rajajaid Lätis.