Rein Rannap (s 1953) on lõpetanud klaveri erialal Tallinna muusikakeskkooli ja Tallinna riikliku konservatooriumi Virve Lippuse juhendamisel, lisaks võttis ta heliloomingu tunde Veljo Tormise ja Jaan Räätsa juures. Seejärel õppis klaverit Moskva konservatooriumi assistentuuris (1977–1979) ja heliloomingut Los Angeleses Lõuna-California ülikoolis (1991–1995, kraadid MM ja DMA), esinedes samal ajal palju USAs, aga ka Kanadas ja Austraalias. Oli I vabariiklikul pianistide konkursil finalist (1968) ning võitis järgmisel konkursil esikoha (1973); jõudis Leipzigis rahvusvahelisel Bachi-nim konkursil finaali (1976). On andnud palju soolokontserte, esinenud ansamblis ning soleerinud orkestri ees. Nõukogude ajal viisid esinemised teda paljudesse kohtadesse endises N Liidus, aga ka Inglismaale, Ungarisse, Kuubale, Rumeeniasse, Türki jm. 1997–2010 korraldas Rannap ka ise enda esinemisi, eeskätt ulatuslikke kontsertide seeriaid alapealkirjaga “Klaver tuleb külla”. Seejärel on toimunud ka kontserdireise väljaspool Eestit, nt korduvalt Saksamaale ja Venemaale, aga ka Jaapanisse jm, eriti menukaks on osutunud tuurid Hiina suurimates linnades 2014 ja 2017. On olnud mitme ansambli asutaja ja juht: juba 6. klassis kutsus ellu oma jazztrio, millega esitas omaloomingut nii Tallinna jazziklubis ja -festivalil kui ka televisioonis, hiljem tulid ansamblid Ruja, Noor Eesti ja Hõim. Kaalukaima osa tema loomingust moodustabki levimuusika, mitusada laulu nii oma ansamblitele kui teistele esitajatele. Rannapi klaverimäng ja helilooming kõlab paljudel CD-del. Tema suuremaid teoseid esitatakse sageli, nt “Concerto Grosso” (1981) ja kantaat “Ilus maa” (1982). Tal on 4 teost klaverile ja orkestrile, kantaadid, palju klaveri-, kammer-, sümfoonilist, koori-, puhkpilli-, laste-, näidendi- ja filmimuusikat. Hilisemast loomingust on olulisemad 10 kontsertetüüdi klaverile, “Hingelinnud” (laulukogumik), instrumentaalkontserdi laadis teosed nii klaverile, klarnetile, saksofonile, viiulile, trompetile kui ka klavessiinile, kammersümfoonia “La Sagrada Familia”; klaverikvintett, rockooper “Nurjatu saar”, kantaat “Kuu” jpt. Rannapi isikupärane muusikaline käekiri kujunes välja juba varakult, tema muusikat iseloomustab heakõlalisus ja meloodilisus, seal on mõjutusi rockist, varajasest ja rahvamuusikast, hiljem ka elektroonilist seisundimuusikat (ambient) ja Ameerika minimalismi, sulades kokku žanrideüleseks nn crossover-stiiliks. Rein Rannap on pälvinud oma elu jooksul mitmeid auhindu: ta on ENSV teeneline kunstitegelane (1987), saanud Suure Vankri auhinna (1999), Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (1997 ja 2003) ja stipendiumi “Ela ja sära” (2001 ja 2013), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001), Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendiumi (2006), Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (2014), Eesti laulu- ja tantsupidude kodarraha (2019).