Arne Nordheim (1931–2010) oli norra helilooja. Ta on õppinud Oslo konservatooriumis orelit ja muusikateooriat (1948–1952), siis aga pöördus kompositsiooni poole, õppides Karl Anderseni, Bjarne Brustadi, Conrad Badeni ja Holmboe juures. Pariisis on ta õppinud musique concrète’i võimalusi (1955) ja Bilthovenis elektroonilist muusikat (1959). 1967–1972 veetis ta Varssavis elektroonilist muusikat õppides, mille tulemusel sündis Poola Raadio tellimusel “Pace” (1970). Nordheim tegeles oma loomingus palju heli/kõla uurimisega, kuid kunagi ei olnud see eesmärk iseeneses. Tema jaoks oli heli oluline väljendusvahend – taasavastamaks äärmiselt unustatud vaimseid tõdesid ja seda ülimalt isikupärasel moel, jäädes sõltumatuks ühestki konkreetsest koolkonnast või ideoloogiast. Nordheim on mänginud Norra muusikaelus võtmerolli mitmete korralduskomiteede ja nõukogude liikmena. 1980. aastatel kujunes ta järk-järgult Norra rahvusheliloojaks. 1968. aastal pälvis ta teose “Eco” eest Põhjamaade nõukogu muusikaauhinna. 2001. aastast annab Norra kultuuriministeerium välja temanimelist aastaauhinda. Olulisemad teosed: “Eco” sopranile, koorile ja orkestrile (1968), “Tenebrae” tšellole ja orkestrile (1982), “Wirklicher Wald” orkestrile (1983), “Magma” orkestrile (1988), viiulikontsert (1996).