Tarmo Johannes: ““Lunharmonics. II kuu” (1990) kuuele siinusostsillaatorile lähtub Hiina kuukalendrist. Igale päevale ja nädalale vastab teoses teatud ajaühik ning sarnaselt kosmilistele muutustele häälestavad mängijad ümber oma ostsillaatoreid ühelt ülemheliritta kuuluvalt sageduselt teisele.”

*

Trio nr 1 (1999). Omar Mark Daniel: “Lähenesin selle trio kirjutamisele seiklusjanuga. Teadsin, kust alustada tahan, aga olin väga ebakindel, kuhu protsess mind viib. Lasin tööl olla uurimuslik ja aja möödudes avastasin, et uurin vastandite maailma: valgust ja pimedust, vaikust ja tegevust, läbipaistvust ja pimedust.

See ilmneb esimeses osas, kus kuulaja kogeb kahte pealtnäha omavahel mitteseotud maailma: ühel pool viiuli ja tšello nutulaul, mis on asetatud klaveri raevukale partiile. See põhimõte näib juhivat teost tervikuna. Mõnikord on erinevad muusikalised karakterid üksteise kohale asetatud ja teinekord kohtab kuulaja muusikalise maastiku lineaarseid nihkeid, nagu narratiiv areneb.”

*

1950. aastate lõpupoole hakkas Ilmar Laabanit huvitama kõlaluule (sound poetry), milles oli talle eeskujuks Kurt Schwitters. Laaban ise nimetas oma sedalaadi loomet häälutusteks. Laabani häälutused tõukuvad enamasti prantsuse või rootsi keelest. 1998 anti Rootsis välja Laabani häälutustest koostatud CD “Ankarkättingens slut är sångens början: poesi & ljudpoesi 1944–1993” (“Ankruketi lõpp on laulu algus”, Fylkingen, 1998, CD + tekstiraamat). Tema üksikuid häälutusi on ilmunud veel paljudel helikandjatel üle maailma. 

Tarmo Johannes: “Mitmed Ilmar Laabani kirja pandud häälutused meenutavad vägagi partituuri. Olgugi et ta tegi need on märkmed eelkõige enda jaoks, on näha heliloojalikku mitmehäälset mõtlemist ja tööd struktuuriga. Tihti salvestas ta eelnevalt mõned hääled ning elavettekandes luges üht häält juurde. Nt esitusele tulev “Der Rhododendrongeist” (‘rododendronivaim’) on kirja pandud kolmel partituurireal, kasutusel on mitmeid muusikanotatsioonist pärinevaid märkmeid, nagu dünaamikamärgid, fermaadid, märked espressivo, sonoro.”

*

Jüri Reinvere: ““Ricordanza” (2012) kuulub kavandatavasse “transendentaalsete etüüdide” (refereerides kaudselt Liszti “Transtsendentaalseid etüüde”) sarja sooloflöödile ning sai kirjutatud vabariikliku puhk- ja löökpillimängijate konkursi kohustuslikuks palaks. Tegelikult tekkis neid kohustuslikke palu kaks: lihtsam “La leggierezza” ja väga raske “Ricordanza”, mida minu andmetel julges mängida ainult üks flöödimängija. Tarmo Johannes, kellele see ei valmistanud mingeid raskusi, tõi pala esiettekandele oma kontserdil. “Ricordanza” kuulub ühtlasi teoste tsüklisse, kus olen kasutanud oma luuletust – siin küll väga lühidalt, etüüdi koodas.”

*

Kristi Allik: ““Machine Symphony” (“Masinasümfoonia”, 2000) on pühendus masinatele ja nende helilisele mitmekesisusele. Kõik selles kompositsioonis kasutatud helid on tuletatud Kingstonis ja selle ümbruses tehtud salvestistest, kus jäädvustati aurumootoreid ja muid masinaid. Paljud salvestatud masinatest pärinevad 19. sajandist ja 20. sajandi algusest ning on tänapäeval säilinud vaid muuseumieksponaatidena. Masinahelisid on töödeldud ja kihistatud, et luua muusikalisi foone ja korduvaid rütmimustreid. Need elemendid on omakorda seatud sarnaselt erinevate pillidega “orkestrile”, mille tulemuseks on helide “sümfoonia” – see ulatub tonaalsetest kõlavärvidest kuni keerukate perkussiivsete episoodideni.”

“Machine Symphony” on osa Robert Mulderi ja Kristi Alliku 2000. aastal loodud tervet õhtut täitvast multimeedia- ja muusikateatrilavastusest “Infoweaver”.

*

“udok asem ets” (1988), Elma Miller: “1988 oli tähtis aasta: alustasin arvutiga noodigraafika tegemist ja ostsin Score-tarkvara. Teadsin ka, et need olid enam-vähem viimased aastad, kui kirjutasin partituure käsitsi.

Uut laulu looma haktes oli alati raske sõnu leida. 1989 oli Udo Kasemetsa 70. sünnipäeva aasta. Plaanisin võtta tema nimetähed ja ehitada selle najal üles ühe kõlalise struktuuri. Alustasin sellest, et hakkasin otsima eestikeelseid sõnu, valisin välja umbes 328. Siis filtreerisin sõnad: pikad/lühikesed, vokaaliga/konsonandiga algavad, ainult vokaalidest (diftongid) jne. Soovisin ka, et kolmas hääl oleks juhtiv, alus, mille peale teos ehitada. Kujutasin ette väikest stseeni, kus kolm sõpra saavad kokku, teretavad või tõstavad klaase jne… Esimeseks ettekandeks, mis oli eestikeelne, arvasin, et on hea, kui saan kolm eestlast kontserdile kokku. Esimene hääl oli prof Aadu Pilt (tuumafüüsik, kes tundis nooti), teine oli akordionist Tiina Kiik, kes pidi samal kontserdil nagunii esinema, ja mina ise võtsin kolmanda hääle.

Üle aastate on seda teost esitatud kas kolme nais-, kolme mees- või segahäältega ja alati on arenenud ka lavastus: kolm meest midagi deklareerimas, kolm naist juuksuri juures, kolm noort naist mootorratastega ja nahast riietes laval (tol korral läksid kuulajad hulluks, kuna tegu oli naiste erakooliga, aga kontserdile oli kutsutud noormehi ja muidugi vanemaid).

Kui Montrealis peeti Udo Kasemetsa sünnipäeva, esitas teose gems-ansambel ja me kõik naersime, kui Udo oli väga üllatunud, et tema nimest võis nii luuletuse luua. Oma loomingus mängis ta tihti sõnadega, aga mitte tähtedega.

Eesti arvustajad on küsinud, et mida need sõnad tähendavad. See on eesti keeles nonsenss, ei tähenda midagi! Tähendus on see, mida esinejad ise soovivad, et peaks tähendama.”