Klaus Brandstetter: ““Ostinato in Bloom” (2026, esiettekanne) on ehitatud chaconne’ilikule ostinaatole, mis on teose struktuurseks tuumaks. Sellest korduvast motiivist rullub lahti pidev variatsioonide ahel, muutes järk-järgult oma iseloomu, faktuuri ja harmoonilist keskkonda. Selle asemel et esitada selgelt eristatavaid variatsioone, areneb muusika orgaaniliselt: motiivi laiendatakse, fragmenteeritakse ja rekontekstualiseeritakse, paljastades sama alusidee eri tahke. Materjal on kohati rütmiline ja tantsuline, kohati hõljuv ja reflektiivne, kujundades end pidevalt ümber, jäädes samas truuks algsele mustrile. Pealkiri viitab sellele järk-järgulisele avanemisprotsessile, kus algne kujund toimib seemnena, millest tärkavad üha keerukamad muusikalised žestid.”

*

Elvis Dēliņš: “Teose “Tremble” (2026, esiettekanne) teemad keerlevad sisemise jõu ning sügavuste ümber, kus inimlik ja jumalik on eristamatud. Oma viimastes teostes, nagu “Flashes Forward” mandoliinile ja ansamblile ning “Entering” sooloflöödile, hakkasin kasutama spektraalmuusika vahendeid. Neis oli üks peamisi harmoonia loomise viise loodusliku spektri moonutamine. Täna esitatava teose puhul proovisin aga uut tehnikat. “Akordid” ehk harmoonilised väljad on saadud kaudselt sagedusmodulatsiooni kaudu: valisin kaks sagedust, mida seejärel mitmekordselt korrutati, et luua hulk omavahel seotud helikõrgusi. Sellest valimist sain omakorda valida konkreetse selektsiooni (akordi), mis teenis kõige paremini minu muusikalisi eesmärke. Lisaks on teose osade ja alalõikude pikkused tuletatud vastavate pealkirjade tähtede numbrilistest väärtustest. Peamine põhjus (ja kõige mõjuvam tulemus) sagedusmodulatsiooni kasutamiseks oli luua kirgas, värelev ja lummav harmoonia, milles isegi pealtnäha mitteseotud helikõrgused resoneeriksid nii, nagu pärineksid nad ühtsest allikast.”

*

“Anamnesis” (2026, esiettekanne). Dimitrios Konstantinos Rizos: “Platoni filosoofias kirjeldab mõiste anamnesis teadmist kui meenutamist. Selle idee kohaselt on ihuliku elu eelne inimhing tõega juba kohtunud ning säilitanud endas selle teadmise jäljed. See, mida me nimetame õppimiseks, ei ole seega millegi täiesti uue omandamine, vaid hinges juba olemas oleva järkjärguline meenutamine. Siinne teos tugineb sellele filosoofilisele kontseptsioonile eelkõige kui poeetilisele raamistikule. Muusika hargneb lahti kui mäletamise ruum, kus fragmendid kerkivad pinnale nagu kauged mälestused – ilmudes, hajudes ja teisenedes.”

*

Inessa Green: ““Sinfonietta” (2026, esiettekanne) tegevus toimub sõja ajal ning on ühtlasi dokumentaalne lugu kahest põgenikust, kelle armastus nad päästab ja Eestisse juhib. Sõja ajal vallandunud kaos viib kulminatsioonini, kus unisoonis armastuse teema annab lootust sõja lõppemiseks, kuid ebakorrapärane meetrum ja multifoonilisel helireal põhinevad atonaalsed harmooniad lõpetavad teose vaikuses ilma lepituseta.”

*

Säde Semper: “Teos “00–01” on liikumine kahe tasandi vahel, arenedes aeglaselt ühest olemise faasist teise ja hiljem uuesti tagasi. Kuigi teose eesmärk on jõuda harmoonilise lahenduseni, tundub sinna jõudmine olevat vaevaline.”

*

Erik Rauk: ““Procession” (2026, esiettekanne) on inspireeritud Eduard Profittlichi eluloost, kes kuulutati õndsaks 06.09.2025.” 

Vikipeedia: “Eduard Gottlieb Profittlich (1890 Birresdorf, Reinimaa – 1942 Kirovi vangla, Venemaa) oli saksa rahvusest katoliku vaimulik ja jesuiit. Aastal 1912 alustas ta teoloogiaõpinguid, 1913 liitus Jeesuse Seltsiga ja 27. augustil 1922 pühitseti ta preestriks. 1924 sai ta Krakówi ülikoolist filosoofia ja teoloogia doktorikraadi. Profittlich alustas vaimulikku teenistust 1924 Poolas, alates 1925. aastast töötas ta Saksamaal ja alates 1930. aastast Eestis. 1931. aastal nimetati ta Eesti apostellikuks administraatoriks ja 27. detsembril 1936 pühitseti ta piiskopiks. Eduard Profittlichist sai esimene katoliku piiskop Eestis pärast Eesti alade minekut luterliku Rootsi võimu alla 17. sajandil. Ta oli tunnustatud jutlustaja ja hingehoidja, hakkas tegelema eestikeelse usuteemalise kirjanduse väljaandmisega ja asutas Eesti katoliiklaste ajakirja Kiriku Elu. Ta püüdis muuta pilti katoliku kirikust kui Poola kirikust avatumaks ja eestlastele lähedasemaks. Kui Eesti 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, taotles Profittlich Saksa saatkonnalt luba katoliku preestrite ja nunnade Saksamaale sõiduks, jäädes ise Tallinna. 27. juunil 1941 ta arreteeriti ja küüditati Venemaale, kus ta mõisteti 21. novembril surma mahalaskmise läbi. Eduard Profittlich suri 22. veebruaril 1942 Kirovi vanglas enne surmaotsuse täideviimist. Piiskop Philippe Jourdan algatas 2017. aastal Profittlichi ametliku õndsakskuulutamise protsessi, loa andis selleks paavst Franciscus 18. detsembril 2024 ja õndsakskuulutamise pidulik missa toimus 6. septembril 2025 Tallinna Vabaduse väljakul. Eduard Profittlichi auks on nimetatud Tartu katoliku hariduskeskuse üks ruum ning tema mälestuseks on paigutatud mälestustahvel Tallinna Peeter-Pauli roomakatoliku kirikusse.”