Patrick T. Schäfer: “Teoses “Dunkle Mitte” (“Tume kese” Nadja Küchenmeisteri tekstid, 2025, Eesti esiettekanne) viibib lüüriline “sina” haiglas, elu ja surma vahelises seisundis – võibolla koomas. Viies luuletuses pöördub lüüriline “mina” omaenese võimetuse poole olukorda muuta, oodates ärkamist ning otsides oma elu tähendust lähedase surma palge ees. Esiplaanile tulevad loendamatud poeetiliselt tunderikkad kujundid: kui masinad peavad läbirääkimisi inimese elu üle, kui salvrätikutelt loetakse kõige lõppu, kui veri muutub puljongiks ja pruunid järvemaastikud tungivad läbi sillutise.

Teos on saanud inspiratsiooni “vahepealsusest”, võnkudes elu ja surma, inimese ja masina, kohalolu ja selle puudumise vahel. Kompositsioon liigub kahe pooluse – muusikateose ja lugemise – vahel. Keele, helikõrguste ja mürade eesmärk on vahendada sisu ja emotsiooni võrdsel määral. Seeläbi muudetakse keel kohati muusikaliseks ja muusika muudetakse sisu kandjaks. Materjale esitab terve ansambel (kõneldes, lauldes, mängides), lisaks kõlavad need sämpleri/lindi vahendusel. Eesmärk on luua tihe suhete võrgustik keele, helide, ansambli ja elektroonika vahel. Publikut juhitakse akustilisse reaalsusesse, kus piirid žanrite, materjalide ning elava ja elektroonilise heli vahel on ähmased.”

*

Teoses “Memory Box” (“Mälulaegas”, 2021, Eesti esiettekanne) kutsub helilooja Sarah Hennies esitajaid ammutama inspiratsiooni oma isiklikest kogemustest. “Esitajatel palutakse valida viis heliga seotud mälestust ja kirjutada neist lühikesed tekstid,” selgitab Hennies. Neid mälestusi lausutakse teose vältel, luues helikollaaž, mis sulatab müra, muusikalised helid ja isiklikud narratiivid ühtseks identiteetide “metsaks”. Broken Frames Syndicate kasutab partituuri juhiseid, et meenutada oma lapsepõlve, unenägusid ja luupainajaid.

*

Malle Maltis: ““Night Music” (“Öömuusika”, 2013) põhineb Karlheinz Stockhauseni samanimelisel tekstikompositsioonil kogumikust “Aus den sieben Tagen” (“Seitsmest päevast”). Teose helimaterjal koosneb loodussalvestistest ja elektroonilistest helidest. Olen kombineerinud augustiõhtul Muhu saarel salvestatud ritsikate siristamise elektroonilise “tuule” ja elektrooniliste “ritsikate” ning muude SuperCollideriga loodud helidega.”

mängi vibratsiooni universumi rütmis 
mängi vibratsiooni unistamise rütmis
mängi vibratsiooni unistamise rütmis 
ja muuda see aeglaselt 
universumi rütmiks 
korda seda nii tihti kui suudad

*

“The Story of Eros” (“Erose lugu”) ansamblile (2026, esiettekanne). Tatjana Kozlova-Johannes: “Idee kirjutada Erose-teemaline teos tuli ansamblilt Broken Frames Syndicate – Saksamaal tuleb teos ettekandele Erosele pühendatud kontserdil. Lugu kirjutades lähtusin jungiaanliku psühhoanalüüsi käsitlusest, mille kohaselt ei seostata Erost üksnes seksuaalsuse ja armujanuga, vaid laiemalt psüühilise energiaga, mis toimib ühendava printsiibina, soodustades seotust ja vastandite lõimumist. Kirjutamise perioodil oli mu oma energiatase üsna madal ja otsisin muusikast sellist impulssi, mis suudaks mind ennastki elustada. Nii kujunes keskseks küsimus: milline muusika tekitaks praegu minus energiat ja vitaalsust? Eemaldudes oma tavapärastest materjali arendusviisidest, lubasin muusikal olla vahetum ja intensiivsem. Tasapisi hakkas teoses kujunema teatud sümboolne narratiiv – tekkis viis tinglikku alaosa, millele panin pealkirjadeks “Kiirus”, “Ülim lüürika”, “Pimedus”, “Draama” ja “Lihtsus”.”

*

Michael Gordon: ““The Light of the Dark” (“Pimeduse valgus”, 2008) on kirjutatud ansamblile Eighth Blackbird. Esimestes vestlustes muusikutega mainisid nad “teisi” pille, mida nad mängivad (akordion, kitarr, löökpillid…) ning ma kujutlesin lavalist kaost, kus muusikud haaravad lähima kättesaadava instrumendi ja teevad sellel muusikat. Teos algab heavy-metal’liku tšelloliiniga ja kasvab sealt edasi omalaadseks kontrolli alt väljunud hilisõhtuseks jam session’iks, mida täiendavad ettearvamatud metalsed kolksatused, keerlev virtuoosne viiulimäng ja kokku põrkuvad glissando’d.”