Mari Vihmand (s 1967) on üks esimesi eesti heliloojaid, kes 1990. aastatel keskendus kõlalise ja meloodilise mõtlemise sünteesile. Tema muusikas ühinevad romantiline kujutlusvõime ja ratsionaalne vormikujundus. Vihmand on loonud rea suurvorme, näiteks ooperi “Armastuse valem” (rahvusooper Estonia, 2008), kammerooperi “Lugu klaasist” (“NYYD”-festival, 1995), suurvormi solistidele, segakoorile ja sümfooniaorkestrile “Unterwegs” (esitajad Müncheni motetikoor, Rheinland-Pfalzi riigifilharmoonia orkester, dirigent George Pehlivanian, 2010), kolmikkontserdi kahele flöödile, fagotile ja keelpilliorkestrile (Pärnu Muusikafestival, 2020/2022) ja mitu sümfoonilist oopust; samuti on tal hulk põnevaid kammerteoseid. Vihmandi teostes ühilduvad läbimõeldud meloodiline arendus ning kõla- ja tämbrimäng, rütmijoonis on tundlik ja ebasümmeetriline, harmoonia on koloriidi teenistuses. Paljud Vihmandi teosed on inspireeritud luulest ja kirjandusest. Vihmand on lõpetanud 1990. aastal Tallinna konservatooriumi Eino Tambergi õpilasena ning 1997. aastal Eesti muusikaakadeemia magistrantuuri Lepo Sumera juhendamisel. 1995–1997 õppis ta Prantsusmaal Lyoni konservatooriumis Gilbert Amy ja Philippe Manoury juures. Alates 1997. aastast elab ja töötab ta Stuttgardi lähedal asuvas Saksa väikelinnas Bad Urachis.
Flöödile mõeldud virtuoosne soolopala “Keeris” (2002) põhineb akustilisel ülemhelireal ja selle lähtekohaks on ülemhelid. Need on aga midagi enamat kui lihtsalt tehnika: ülepuhumisega saavutatud naturaalhelid naasevad ja tähistavad näiteks hääbuva lõpuosa algust. Algne laia raadiusega voog muutub kulgedes üha kitsamaks, kuni sellest saab triller või kromaatiline ringlemine ümber ühe noodi. Suured ja vähemad pöörised vastanduvad rahulikkusele, milles liikumine lõpuks kaob. Pala on kirjutatud Mihkel Peäskele tema soolokontserdiks. (Anu Schaper)