Ilmar Laaban (1921–2000) oli eesti luuletaja, kultuurikriitik, tõlkija ja publitsist. Laaban õppis 1934–1940 Tallinna reaalkoolis ja hakkas enne selle lõpetamist õppima Tallinna konservatooriumis klaverit. 1940 astus ta Tartu ülikooli, kus õppis ühe aasta romaani keeli. Järgmisel aastal naasis ta konservatooriumi ja asus Heino Elleri käe all õppima kompositsiooni. Peale klassikalise ja kaasaegse muusika huvitas teda ka džäss.1943. aastal põgenes Laaban Rootsi, kus jätkas romaani keelte õppimist Stockholmi ülikoolis.
Tema esimene luulekogu “Ankruketi lõpp on laulu algus” ilmus 1946. aastal Stockholmis ja seda peetakse esimeseks taotluslikult sürrealistlikuks luulekoguks eesti kirjanduses. Kiiret kohanemist uuel kodumaal näitab tõik, et juba 1947 ilmus samas kogumik prantsuse modernsest luulest “19 franska poeter”, mille koostasid ja tõlkisid Erik Lindegren ja Ilmar Laaban. Rootsi keelde on ta tõlkinud ka saksa ja eesti luulet ning eesti luulet saksa ja prantsuse keelde. Eesti keeles on Laabani tõlgetest ilmunud kogumikud “Oma luulet ja võõrast” (1990) ja “Magneetiline jõgi” (2001), kus on ka tema oma tekste. 1957. aastal ilmus Laabani keelemänguliste aforismide kogumik pealirjaga “Rroosi Selaviste”. Laaban on kirjutanud ka väga palju palindroome, enamik neist eestikeelsed (need on koondatud kogumikku “Eludrooge ego-ordule”, 2008), kuid on ka rootsi-, saksa- ja prantsuskeelseid. Ühtlasi kirjutas ta kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitikat rootsi, prantsuse, saksa ja eesti keeles ning esines loengutega Rootsi Raadios. Muu hulgas on tal ilmunud kogumik “Om musik” (“Muusikast”, 1988).