Frank Martin (1890–1974) on üks neid 20. sajandi heliloojaid, kes on küll põneva loomelaadi ja helikeelega, aga kelle tuntus on tulnud kas suhteliselt hilja või kes millegipärast ei ole jõudnud kõige esitatavamate autorite sekka. Kui mõne looja puhul on olnud tegu hilise küpsemisega, siis Martiniga on lugu mõneti teine. Ta sündis Genfis (Šveits) ja oli kalvinistist pastori 10-lapselise pere viimane järeltulija. Varakult iseseisvalt klaveri taga improviseerima hakanud noor muusik oli 9-aastaselt juba mõne väikese teose autor. Suure mulje jättis talle 12-aastasena kuuldud Bachi “Matteuse passioon” ning Bach ja polüfoonia jäid tema suureks eeskujuks ja paleuseks kogu eluks. Vanemate soovi kohaselt õppis ta matemaatikat ja füüsikat, aga tegeledes selle kõrval samal ajal Genfi tollase juhtiva helilooja Joseph Lauberi juhendamisel ka muusikaga. Lõpuks jäi peale soov muusikuks saada; kõrgkoolis ta seda ala õppinud ei olegi, õpetanud aga küll.
Martin oli väga enesekriitiline looja ega andnud oma teoseid käest enne, kui oli veendunud, et tema loodu on tõesti väärtuslik ja tasemel ning suudab välja kannatada igasuguse kriitika. Alles 1941. aastal, kui oli oratooriumi “Le vin herbé” esiettekanne, jõudis ta veendumuseni, et on leidnud oma stiili, mis teda lõpuks rahuldab. Nimetatud kontsert oli nagu päästik, misjärel hakati tema loomingut senisest rohkem esitama. Laiem tuntus tuli erakordse koosseisuga teosega “Petite symphonie concertante” (1944/45) – see on kontsert harfile, klavessiinile klaverile ja topelt keelpilliorkestrile. Tema loomingus on veel sümfoonia (1936/37), rida teoseid soolopilli(de)le orkestriga, aga ka nt kontsert 7 puhkpillile, samuti kammermuusikat ja laule ning mitmesuguseid teoseid teatrile, sh Shakespeare’i aineline ooper “Torm” (1952–1955). Martini ainulaadne stiil tugineb paljudele eri mõjutustele, eelkõige Bachile, aga selle kõrval on inspiratsiooni pakkunud veel renessanssmuusika, prantsuse impressionism ja Schönbergi loodud dodekafoonia. Seejuures on ta suutnud dodekafoonia põimida oma muusikasse nii kütkestavalt, heakõlaliselt ja meloodiliselt, et kuulaja ei pruugi seda ranget süsteemi teose alusena aimatagi.