“Lausuja. Päikesetempel” timpanitele ja keelpilliorkestrile (2026, esiettekanne). Liis Jürgens: “Pikka aega oli teose tööpealkiri lihtsalt ja abstraktselt “TIMP”. See lugu jõudis kanda veel mitmeid erinevaid pealkirju, näiteks “Psalimpsest”, “Space of Possibilities”, “Paarid” (“Doubles”). Viimaks jäid pinnale “Lausuja” ja “Päikesetempel”.
Esimeses osas on timpanisolist kui lausuja ehk oma reaalsuse looja ja teises osas kõlab Jaipuri Päikesetemplist laenatud nagara (India timpanilaadne instrument, timpanite eelkäija) rütm, mida mängiti hommikul päikesetõusurituaalil.
Teadsin juba enne India reisile minekut, et valmistun kirjutama timpanitele ning olin ka juba kohtunud tulevase solisti Vambola Kriguliga. Indias timpanilaadseid pille kohates olin elevil, sest see oli nagu märk või kinnitus, et olen õigel teel. Siis otsustasingi väikese audiomälestuse telefoni salvestada ja kuuldud mulje Lääne instrumentidele üle kantuna publikuni tuua. Väikeses kuppellaega templis käis suure nagara madal heli läbi keha, nagu tänapäeval bass klubi kõlarist.
Viimasel ajal on jäänud mulje ühest kaasaja muusika justkui kirjutamata reeglist, et regulaarne rütm ja puhas kolmkõla – kui need pole just eriti peenelt teosesse ära peidetud – on tabu, seepärast leiab siinsest muusikast ka selle tähelepanekuga flirtimist. Kompositsiooni külje pealt suhestuvad siin kehaline-improvisatoorne ja abstraktne-neutraalne-aleatooriline maailm. Aleatoorilisuse abilisena on kasutatud random.org juhuslikkuse teenust.
Teose tellis Eesti Muusika Päevad ja see on pühendatud Vambola Krigulile.”

*

Maria Rostovtseva: ““Kuldne muna” (2026, esiettekanne) ammutab ainest Hollandi kirjaniku Tim Krabbé samanimelisest lühiromaanist (“Het gouden ei”, 1984) ning selle põhjal valminud filmist “Spoorloos” (“Jäljetult kadunud”). Minu teose keskmes on naispeategelase unenägu kuldsest munast ning selle kujundi tähendus loo lõpu kontekstis.”
Kord väikese tüdrukuna nägi ta unes, et oli lukustatud kuldsesse munasse, mis lendas läbi universumi. Kõikjal valitses pilkane pimedus, isegi tähti polnud näha. Ta pidi sinna jääma igaveseks ega saanud isegi surra. Oli vaid üks lootus: kusagil lendas läbi kosmose teine kuldne muna. Kui see põrkaks tema omaga kokku, häviksid mõlemad ja kõik oleks läbi. Kuid universum oli nii ääretult suur!
(Autori vabatõlge Tim Krabbé raamatust “Het gouden ei”, lk 13–14)

*

Astra Irene Susi: ““Valguse sünd” (2026, esiettekanne) on heliteos kaheksas pildis, mille lähtepunktiks on inimese sisemine kahevõitlus ning igaviku paradoksaalne kohalolu hallis argipäevas. See on teekond ühtsuse poole ajas ja ruumis, mis näivad esmapilgul killustunud ja vastuolulised. Usk, et valgus tuleb ja on samas alati meis olnud. Teoses on kasutatud Ene Mihkelsoni, Hermann Hesse, Hando Runneli, Rein Raua ning Jaan Malini tekste.”

I osa Ene Mihkelson “Igiliikuja”
Ma lähen ma tulen ma olen ma seisan alati paigal
Lastes enda kaugu millelgi mille nime ma ei tea
saada eluks seisan ma paigal
Olen tahtetu tummade aerulöökide ees
mis viivad edasi
mu paati laial ja tumedal veel Ma ei näe enda
ümber kaldaid ma ei teagi kas neid on
Kui paistab kuu on tema mu seltsiline
kahvatune vaatab ta mulle vastu
kui kummardun alla ning tal on minu nägu
tumeda jõe nägu ja tilkadena langeb ta silmadele
vesi mu aerudelt
Paat libiseb jõel millel pole algust ega lõppu
Kõnelen sõnu millel pole tähendust
kõnelen palju ja kaua
Kui lõpetan taipan et see oli paar jõgi ja mina
seal keskel ning ma ei mäleta millal ma ütlesin seda

III osa Herman Hesse “Lõputu unenägu”
Kummardusin vee kohale, tõstsin laterna ja mustast veepeeglist vaatas mulle vastu karmtõsine nägu hallide silmadega, vana, kõiketeadev nägu – see olin mina. Ja kuna ühtegi teed tagasi ei viinud, sõitsin tumeda vee peal edasi läbi öö.

IV osa Ene Mihkelson
Ma kuulan neid sõnu ja kuulan
päike jookseb üle tühjade põldude
punased inimesed punases tolmus
lähevad vastu loojangut
taevas on sinisest sinisem teisel pool
nüüd kohe värvub ta mustaks
nüüd kohe kaeb päike
rohukõrtelt nõrgub maha see valgus
nüüd kohe lõpeb see päev
ja maja saab uuesti halliks

VI osa
Hando Runnel “Oli kevad, oli suvi”
Kus lõpeb ilu,
sääl algab iha,
sääl vaimust võitu
saab vana liha.
Nii nagu lume
alt väljub mätas,
kui küllalt sooja
toob päikeseketas.

Rein Raud “Lumme mattunud”
Kuhu sa läksid
mässava mere mühin
kuhu sa kadusid
avara taeva vaikus
tänavaid täitvasse kärasse
loendamatute lindude lendu
kordumise kodrumatusse
igatsus ime järele
ise on ime

Jaan Malin “Mitu ühte”
Roheline leek tuli.
Õrn ja vaikselt võbelev.
Palun ära mine!
Ära kustu!
Paisu taga pahisev vesi ärgu heidutagi Sind. Sest see pole Sulle.
Sa tulid nii äkki ja usaldavate silmadega, et lihtsalt ei mõista.
Aru nagu võetud.
Anna mahti koguda jõudu.
Ta on, kuigi pisut sügavamal.
Jah, see-eest väga.

VIII osa Ene Mihkelson “Igiliikuja”
Kes valguse südames pimedusest räägiks
tule sees teeks veel alet
kes kisendusse hüüda jõuaks
vaikusesse veel suuremat vaikust
ainekssaamisse enamat kui
iseennast