“Studies on the Theme of Something Delicate” (“Õrnuseotsing”, 2026, esiettekanne). Liisa Hõbepappel: “Eelmisel suvel, kui olin Balti Kaasaegse Ooperi Võrgustiku residentuuris Lõuna-Lätis Aknīstēs ja otsiti uusi ooperi iduideid, pakkusin intuitiivselt välja tööpealkirja “Something Delicate”. Sisetunne ütles, et tahaks luua hapra ja õrna helimaailma. See idee leidis seal vastukaja ja kinnitas, et meis paljudes on igatsus millegi õrna järele. Me ei mõtle sellele sageli – see toimib pigem instinktina, millegi sellisena, mida käed kirjutavad paberile enne, kui mõistus jõuab sekkuda.

Mida enam püüdsin kujutleda detailirohket ja õrna kõlamaailma, seda enam hakkas mind intrigeerima mõte, et see võiks olla midagi inimestest eraldiseisvat – miski, mille eest tuleb hoolt kanda mitte seda kontrollides või domineerides, vaid tähelepaneliku kohalolu kaudu. Otsustasin välja töötada heliobjektidest ja väikestest ventilaatoritest koosneva isemängiva maailma, millega improvisatsiooniansambel hakkab suhestuma erinevate rollide kaudu (Tunnistaja, Aednik, Hoidja, Lõuend, Kalibreerija ja Mälu). Kõnealuse teose kontseptsiooni väljatöötamisest, isemängiva maailma, rollide ning neid reguleeriva reeglisüsteemi määratlemisest on saanud minu loominguline huvikese. Tänane kontsert on esimene samm selle idee realiseerimise suunas. Olen väga tänulik, et olen saanud seda Quiet Music Ensemble’ga uurida.”

*

Karen Power: ““human nature series” (2020) on 18 miniatuursest duetist koosnev kogumik, mis on loodud üksiku instrumendi / inimese tekitatud heli ja töötlemata välisalvestuse (field recording) vahel.

Kõik välisalvestused on sisuliselt komponeeritud ruumid (composed spaces) mikrofonide valiku, paigutuse ja kestuse osas, kuna pean sellist tüüpi välisalvestust kompositsiooni esimeseks etapiks. Kuigi algsed salvestused sai tehtud ilma teadmiseta sellest sarjast, on need siiski ‘laetud’ minu loomingulise kavatsuse ja unikaalse kuulamiskogemusega.

Välisalvestused on helilised ‘momentvõtted’ tegeliku elu sündmustest. Need pärinevad väljastpoolt mis tahes ‘muusikaliselt konstrueeritud maailma’, kuid see ei tähenda, et need ei sisaldaks ‘muusikalisi’ elemente. Paljude aastate pikkuse komponeerimise ja kuulamise/salvestamise jooksul olen keskendunud leidma seoseid meie maailma loomulikult esinevate helisündmuste ja enam konstrueeritud muusikamaailma vahel. Selle sarja tarvis olen valinud 18 katkendit tuhandete välisalvestuste seast, mis on tehtud aastatel 2012–2019. Iga välisalvestus on valitud, sest – salvestamise hetkel – meenutab mulle ühe tervikliku ‘muusikalise’ elemendi tundmist/kuulmist, mida veelgi enam rõhutab selle paari panek muusiku ja tema muusikainstrumendiga.

Välisalvestused võivad eksisteerida ja järgida omaenda aega, rütmi, harmooniat, tempot ning mikro- ja makrostruktuuri. Selles sarjas on iga salvestus suuresti eemaldatud oma makrostruktuurist/kontekstist, mis tähendab, et neid võib kuulda justkui heliliselt triivivatena või ajutiselt lahtiankurdatuna. Igal esitajal – kui dueti partneril – on potentsiaal pakkuda uut ankrut või uut konteksti, mida valitseb iga unikaalne paaripanek. Instrument ja välisalvestus voolivad koos hetkelisi heliruume, mis võimaldavad meil kõigil ühendada muusika ja meie maailma väga isiklikul viisil. Näiteks need, kes on käinud Amazonase vihmametsas, võivad kuulda konni teoses “Amazonian frogs” lähtuvalt oma Amazonase kogemusest. Või ehk mõistate Euroopa transpordisõlmes räägitavat keelt, mis võib muuta seda, kuidas te seda teost kuulate, ning suhet inimese ja looduse vahel.

Iga pala selles sarjas on kutse kuulatama, kuulma iga unikaalset ühendust inimese ja looma/paiga/looduse/tööstuse vahel. See on kutse süüvida uutesse heliterritooriumitesse koos iga erakordse muusikuga, kes esindavad erinevaid taustu ja muusikalisi kontekste. Kõik need miniatuursed palad seisavad eraldi, kuid kuuluvad samas sarja, mis eksponeerib erinevaid muusikalisi elemente, mida iga duett seejärel esile tõstab.”

*

“Kolm laulu Doggerlandist” (2026, esiettekanne). Märt-Matis Lill: “Doggerland oli Põhjamere lõunaosas paiknev maamassiiv, mis ühendas Iirimaa ja Suurbritannia saared Mandri-Euroopaga. See maa püsis seal peale viimase jääaja lõppu veel tuhandeid aastaid, aga kadus järk-järgult lõpuks veetaseme tõusu ja oletatavalt umbes 6200 aastat tagasi toimunud megatsunami tõttu vee alla.

Veealuste leidude järgi näib Doggerland olevat olnud külluslik elupaik, mis oma lopsaka loodusega pakkus soodsa keskkonna ja elupaiga nii inimestele, loomadele kui taimedele. Ma üritasin luua helipildi sellest, millised võisid olla need laulud, mida seal toimetanud inimesed kunagi kuulsid ja laulisid. Kindlasti laulis maa ja laulsid loomad neile vastu, nii et kokku moodustus tervet maad täitev helidelainetus. Vahest mõnel erilisel tuulevaiksel päeval võib Suurbritannia idaranniku teatud paikades avatud meelega neid kunagisi Doggerlandi laule vaikselt-vaikselt kuulda.”

*

Anna Murray: ““my little Force explodes” on ümbrike avamise, vestluse, hingamise, suhtluse ja sõnumite rituaal, mis põhineb Emily Dickinsoni ‘ümbrikukirjutistel’*. Algselt flöödi ja hääle duole kirjutatud teos on selles versioonis spetsiaalselt ümber seatud ansamblile Quiet Music Ensemble.”

* Emily Dickinsoni ‘ümbrikuluuletused’(envelope poems) on intiimsed, postuumselt avastatud teosed, kirjutatud aastatel 1870–1885 ümbrike ja majapidamispaberi jääkidele. Need ajutised fragmendid, mida sageli nimetatakse ‘ümbrikuluuletusteks’, näitavad küpset, ‘radikaalset’ kirjutamisstiili, kus sõnad järgivad sageli paberi volte või suunda. Need näitavad tema säästlikku materjalide kasutamist ja intensiivset loomingulist protsessi.