Madli Marje Gildemann: ““Osmosis” (“Osmoos”, 2022, kirjutatud Mondriani ansamblile) on esimene osa kolmeosalisest tsüklist pealkirjaga “Three Studies on Plant Biology”, mis moodustab koos ülejäänud osadega (“Transpiration” ja “Photosynthesis”) kogumiku omavahel tihedalt seotud bioloogilistest protsessidest. Teos on kirjutatud prepareeritud klaverile, viiulile, vioolale ja tšellole ning kujutab endast muusikalist tõlgendust veeosakeste liikumisest taimedes ja puudes ning seda, kuidas rõhk ja pinge seda protsessi jooksvalt mõjutavad. Paljud kasutatud kõlad on inspireeritud Hönggerbergi metsas salvestatud helidest, samuti õpingute ajal kogutud salvestustest ülitundlike ja spetsiaalsete seadmetega, mis lubavad meil kuulda, mis toimub nii pinnases kui ka puude sees. “Osmosises” on omavahel ühendatud konkreetse tähendusega helid nagu näiteks põuaperioodidel või tugevast veesurvest tekkivad nn plõksuvad helid koos voolavate keelpillihelidega, mis loob tulemusena väga poeetilise kõlarännaku läbi kujuteldava puu.”

*

“…nothing but a halo…” (“…ei muud kui halo…”, 2026, esiettekanne) oktetile ja elektroonikale. 

Taimede eksistents on juba iseenesest kosmilise keskkonna, ehk teisiti väljendudes, keskkonna, mida nemad läbistavad ja mis neid läbistab, globaalne modifikatsioon. Juba ainuüksi eksisteerides muudavad taimed maailma globaalselt, ilma liigutama ega tegutsema hakkamatagi. […] 

Seda avastust üldistades saab järeldada, et iga elusolendi eksistents on tingimata kosmogooniline akt ning et iga maailm on alati ühtaegu nii enda kantava elu võimalikkuse eeltingimus kui ka tulemus. […]

Kui iga elusolend on olend maailmas, siis on iga keskkond olend olendites. Maailm ja elusolendid pole muud kui halo, üht teisega kokku köitva suhte kaja.

(Katkendid Emanuele Coccia raamatust “Taimede elu” (La vie des plantes, 2016, ilmunud inglise keeles, The Life of Plants, 2018. aastal). Tõlge eesti keelde: Roomet Jakapi, Elo Masing)

*

Jüri Reinvere: ““Flüchtig, für immer” (“Kaduv, igaveseks”, 2025) on selle lühikese kvinteti pealkirjas vaid näiline paradoks. Silmapilk on kaduv, kuid see võib endas kätkeda igavikku. Sellised ajasuhted on mind paelunud juba pikka aega. Pealkirjad nagu “…a second, a century…” või “t.i.m.e” jutustavad just sellest. Muusika võib manipuleerida meie ajatajuga, mõnikord selle isegi peatada. Täpselt see mind huvitabki. Samal ajal on see kvintett täienduseks Franz Schuberti “Forellikvintetile”, võttes üle sama koosseisu ja kommenteerides seda ühtlasi kompositsiooniliselt. Kuid haarates kinni ka suvise sõpruskonna meeleolust, mis on kohal juba Schuberti teoses – sellest 1819. aasta suvest, mil kvintett sündis ja millele see on nüüdseks andnud kestvuse. Kaduvus ja kestvus põimuvad suvise meeleoluga romantilisel viisil, sarnaselt sellele, kuidas inglise romantikute luule on mind palju saatnud minu kammermuusikas ja orkestriteostes ning romantismiaegne muusika minu kolmes ooperis.”

*

Marianna Liik: “Teose “The Sound Between Sounds” (“Kõlad kõlade vahel”, 2026, esiettekanne) lähtepunktiks on algsed akordid, mille ümber hakkab muusikaline materjal aeglaselt kujunema. Nende helikoosluste kaudu toob teos esile kooskõlade kokkupuutepunkte ja piirialasid – hetki, kus üks kõla hajub ja teine alles hakkab tekkima. Üleminekud ei ole ainult sulandumised, aeg-ajalt eraldub üldisest kõlast ka selgema kontuuriga helivoog või impulss, mis kerkib hetkeks esile, enne kui taas ümbritsevasse kõlasse sulandub.”

*

Madli Marje Gildemann: ““Photosynthesis” (“Fotosüntees”, 2022) on kolmas ning ühtlasi viimane osa tsüklist “Three Studies on Plant Biology”. Fotosüntees on taimedes aset leidev protsess, mille käigus muudetakse päikeseenergia keemiliseks energiaks. Kuigi teose loomise käigus on põhiliseks inspiratsiooniallikaks olnud fotosünteesi lähteainete (vesi, CO2 ja mineraalained) n-ö tõlkimine muusikalisteks tekstuurideks ja kujunditeks, olen sarnaselt tsükli esimesele (“Osmoos”) ja teisele (“Transpiratsioon”) osale proovinud samas jätta võimalikult palju ruumi kuulaja kujutlusvõimele ning lasta igaühel tajuda kõiki teoseid omal viisil.”

*

“Chant harmonique II” (“Ülemhelilaul II”, 2026, esiettekanne) kontrabassile ja 7 instrumendile. Lauri Jõeleht: “Selle loo lugu ulatub tagasi aastasse 2014, kui kirjutasin sooloteose vioolale, mille esiettekande tegi suurepärane vioolamängija Garth Knox. Pala keskendus naturaalflažolettide mängimisele vioolal. Samast teosest õnnestus teha versioon vioolale ja ansamblile, mis kõlas esmakordselt Garth Knoxi ja ansambel U: esituses 2020.aasta sügisel. Minu uus teos jätkab naturaalflažolettide kõlamaailma süvenemist, kuid fookuses on seekord kontrabass oma rikkaliku ülemhelimaailmaga. Kontrabassi repertuaariga lähemal tutvumisel selgus minu üllatuseks, et sellel pillil kasutatakse naturaalflažolette palju isegi klassikalise repertuaari puhul kõrges registris meloodiate mängimisel. Kontrabass on siin teoses valdavalt solisti rollis, kuid aeg-ajalt tõmbub varju ja lubab ka teistel pillidel esile tõusta.”