“Nachtbild mit Wetterleuchten” (“Ööpilt kaugete välkudega”, 2025). Jüri Reinvere: “Pärast kahetunnist hiigeltsüklit “Neli kvartetti”, mis tuli eelmisel aastal esiettekandele Minguet’-kvarteti esituses, oli mul suur rõõm kirjutada keelpillikvartetile ka väikevormis. Eriti veel seetõttu, et teose kandis Wiesbadenis esimest korda ette Arditti kvartett. See teos jätkab minu eri koosseisudele kirjutatud nokturnide tsüklit ning ei käsitle seda aega pelgalt idülli või rahunemise faasina.”

*

Anna-Margret Noorhani: ““Kolm pala keelpillikvartetile” (2026, esiettekanne) on triptühhon, mis kasutab kaasaegseid tööstusprotsesse metafoorina, jälgides liikumist selle algusest kiirenemise ja lagunemiseni. Muusika tõlgib mehaanilise loogika ja majandusliku surve heliks – liikudes füüsilisest vastupanust ja toorest jõust halastamatusse, pingule keeratud hoosse, kus süsteemid püüavad täiuslikku kooskõla, ent püsivad hapras tasakaalus, sõltudes iga osa ebakindlast koostööst. Seejärel saabub järelmõju: tuttavad materjalid naasevad moondunult või kulunult, žestid vääratuvad ja hoog valgub laiali. Maksimaalse tootlikkuse nimel loodud struktuur hakkab paljastama vigu, väsimust ja vaikset keeldumist, sulgedes tsükli mitte lahenduse, vaid mitmetähenduslikkusega.”

*

“Vestige” (2026, esiettekanne) keelpillikvartetile. Tatjana Kozlova-Johannes: “Vestige on riismed, nähtav või vaevuaimatav jälg millestki, mis on kadumas või enam ei eksisteeri; vihje millegi varasemale olemasolule.”

*

“Whatevergirl” keelpillikvartetile (“Midaiganes-girl”, 2026, esiettekanne). Gregor Kulla: “Üldjoontes räägib teos muutustest ja ümberkujunemisest: praegu on muutuste aeg. Muutused on pidevad, kuid tundub, et see libiseb meil sageli meelelt. Selge näide on see, mis toimub hetkel meie ühiskonnas. Paistab, et maailma vabaimat riiki juhib niivõrd loll mees, et seda on tõtt-öelda lihtsalt raske uskuda. Teistes vabades riikides ajavad sarnased tegelased pead mullast välja kui seened pärast vihma. Inimesi tapetakse, internetis sirvimist seotakse isikukoodiga ja paljud demokraatlikud riigid kehtestavad massilist jälgimist. Planeedi rikkaim inimene viskab õhku käe, viidates natsisaluudile. Eesti president võõrustas vastumeele kiuste Iisraeli presidenti, kelle valitsust on Rahvusvaheline Genotsiidiuurijate Assotsiatsioon nimetanud genotsiidi toimepanijaks. Suurbritannia ja Austraalia piiravad noorte juurdepääsu teabele, asetades nad rumalate võimukandjate rüppe. Kõik see toimub avaliku tähelepanu ja seeläbi tulu nimel: hirm ja häbi on südamest suuremad. Ma tahan sellest kiiresti edasi liikuda. Ma tahan, et see ümber kujuneks.
Teose pealkiri tuleb nn internetikeelest, mida kasutavad peamiselt inimesed, kes on teadlikud jamast, mida kirjeldasin, ja kes seisavad enamasti selle vastu. Samal ajal väljendab see minu ükskõiksust rumaluse vastu, pakkudes teatavat kaitset. Hirmus lihtne on sattuda kasumit jahtivate rikkurite mõjuvalda. Kes poleks vihastanud lugude peale, kus õngitsetakse viha sõnadega “pedofiil”, “transsooline”, “mustad” või “värvilised”, “beebiboonused”? See nn päästetud vaev on minu jaoks vahend, et mõistus ei närtsiks. Ja jääks jõudu kuulata.
Teos sündis läbi nn tõlkeprotsessi. Aluseks on Julio Estrada discontinuum-continuum’i teooria ja viide Horațiu Rădulescu 5. keelpillikvartetile “Enne universumi sündi”, op. 89 (1993). Alguseks oli suur hulk jooni, mille ma vormisin “leitud objektidest” kollaažiks, et eristada erinevaid liikumisi (jooni) ja tekstuure. Seejärel “tõlkisin” kollaaži skeemiks või plaaniks, paigutades valitud liikumised horisontaalselt. Järgnes mitu joonistust, skeemi, et uurida sobivaid liikumiste (joonte) kombinatsioone. Sobivatest koostasin keelpillide tehnikate komplekti, mis vastasid soovitud liikumistele ja helidele. Siis hakkasin kirjutama esimest partituuri, püüdes tabada seda, mis varasemates kulgudes käest libises. Pärast esimese partituuri katsetamist keelpillimängijatega tegin veel paar visandit, kuniks jõudsin lõpliku partituurini.”