Liisa Hirsch: “Teose “Rising Realms” (“Tõusvad ilmad”, 2026, esiettekanne) tõukejõuks on Gerhard Richteri abstraktsed, pulseerivad ja alateadvust ärgitavad suuremõõtmelised lõuendid. Abstraktne kujund ei jutusta valmis lugu, vaid loob välja, milles tähendus sünnib kohtumisel. Teos ei kõnele üksi – temaga koos kõneleb vaataja mälu, kogemus ja märkamiste ajalugu. Nii tekib ruum, kus nähtav ja tajutav ei lange kunagi täielikult kokku.

Pulseerivad ja sulanduvad akordiväljad on kuuldavad ka teoses “Rising Realms”. Selle kandvaks teljeks on viis sümmeetrilist, kogu orkestri ulatuses kõlavat 14-häälset akordi. Iga akordi tuumaks on üks veerandtoonidest koosnev intervall (näiteks üks akord koosneb poolitatud kvintidest (350 ct.). Nii tekivad sümmeetrilised kooskõlad, mis on ühtaegu tuttavad, kuid kuulamisharjumuse jaoks ehk mõnevõrra nihestatud (selle akordi puhul üksteise suhtes veerandtooninihkes paiknevad kaunid kvindiringid).

Teos on paratamatult seotud ka oma loomise hetkega. Kirjutatud on see lootusest ja ängist kantud ajal, mil maailma eri paigus kogunevad inimesed tänavatele oma vabadust kaitsma. Läbi uudiste ja sotsiaalmeedia neid hetki tunnistades, mõjuvad need unenäoliste ilmadena, milles elame. Võib-olla on see ajastu õhustik ka helidesse imbunud. Samuti mõeldes Lepo Sumerale ja Morton Feldmanile, kelle muusika on ehk kõige lähemal abstrakste ekspressionismi mõttelaadile. Need välised resonantsid ei ole otsesed tsitaadid, vaid pigem seisund – ajastu õhk, mis imbub helidesse.”

*

Riho Esko Maimets: ““Ekdüüs” (2023, Eesti esiettekanne) märgib minu heliloojateel murrangulist pöördepunkti. Enne selle teose kirjutamist tekitas looming minus sügavat ärevust, kuna tundsin kohustust kirjutada “head” ja “kuulajale sobivat” muusikat. Aja jooksul hakkasid need välised väärtushinnangud minu loovust õõnestama. Komponeerima asudes tundsin end sageli piinatuna ja vaimselt lämbununa. Olin ettevaatlik, emotsionaalselt distantseerunud ja kalkuleeriv, siirusest kaugenenud, segaduses ja masendunud.

Topeltkontserdi kirjutamine pikoloflöödile ja harfile osutus alguses sedavõrd üle jõu käivaks, mis sundis mind sisuliselt uuesti õppima, kuidas komponeerida. Loomingulist segadust aga võimendas omakorda suur elumuutev sündmus – minust sai isa. “Ekdüüs” valmis kaks kuud pärast mu tütre sündi, väsimuse ja intensiivse emotsionaalse pinge seisundis. Tegin teadliku otsuse loobuda kontrollist ning olla uudishimulik ja mänglev. Lasin valikutel sündida intuitsioonist ja käesolevast hetkest. Nii hakkasin looma uut suhet loominguga, mis julgustas riskima ja usaldama oma instinkte. Teose pealkiri “Ekdüüs” viitab bioloogilisele protsessile, mille käigus roomajad ja putukad heidavad endalt vana naha, võimaldades kasvu, uuenemist ja taassündi.

Teose tellis minu õde Kaili Maimets Kanadas tegutsevale Kitchener-Waterloo Sümfooniaorkestrile oma ristiisa Tiidu mälestuseks. Esiettekanne oli 22. aprillil 2023, soleerisid Kaili Maimets (pikoloflööt) ja Lori Gemmell (harf), dirigeeris Alexander Shelley.”

*

Viiulikontsert nr 2 “Ingli osa” (2018). Erkki-Sven Tüür: “See helitöö on pühendatud 1989. aastast Eestis ja mujalgi tegutsevale UBC-le (Uisge Beatha Club) ning tellitud täiesti ametlike institutsioonide väliselt helde anonüümse sponsori poolt. “Angel’s Share” ehk “Ingli osa” on kahtlemata ka ses kontekstis tabav pealkiri. Teatavasti kaob aastate jooksul viski küpsemisel tammevaati pandud vedelikust ca 2% aastas. Selle käigus kaotab jook oma toorevõitu maitse- ja lõhnaomadusi, õilistudes samaaegselt vaadipuu toimel sealt pärit väärikate ja naudingut pakkuvate nüanssidega. Kadunud vedeliku kogust kutsutaksegi “ingli osaks”. Mulle meeldib mõelda, et me isiksustena küpsedes peaksime aegamööda samuti teatud mittevajalikest omadustest lahti saama, loodetavasti aitavad meid selles ka meie kaitseinglid…”

Esiettekanne: Hugo Ticciati (viiul), Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost 03.05.2018.

*

Nii Lepo Sumera enda kui ka laiemalt kogu eesti muusikaloo seisukohalt olid murrangulisteks teosteks tema “Pala aastast 1981” ja (pala temaatikale tuginev) 1. sümfoonia. Nimetatud teoste märksõnadeks on heakõlalisus, diatoonika, kolmkõlad, gammad… Aastakümnete järel, mil eesti muusikas olid valitsenud teravamad kooskõlad, mõjusid need teosed justkui ilmutusena. 1984. aastal valminud sümfoonia nr 2 on loodud samas hoovuses. Autor on selle kohta kirjutanud nõnda: “Teose kolm osa rajanevad paaril põhimotiivil, millest tähtsaim kõlab kohe alguses kahelt harfilt. Õieti ongi terve sümfoonia muusikaline plaan sõnastatav selle teema kaudu: lühikestest, kahe-kolme-neljanoodilistest motiividest koosneva meloodia (I osas) arengulugu pikkadeks, kõiki minoorhelistikke läbivateks “lõpututeks” meloodiateks (III osas). Niisiis ongi III osa selle sümfoonia eesmärk. Ka tema kirjutamise põhjus, sest mitte niivõrd muusikaline arengulugu ei olnud see, mis mind kirjutama võlus, vaid just võimalus jõuda vabanenud, lõpmatusse pürgivate keelpillimeloodiateni.” Sealjuures on huvitav märkida, et nii nagu 1. sümfoonia kasvas välja klaveripalast, oli 2. sümfoonia osaliselt läbi või lahti kirjutatud viiuli-klaveripalas “Quasi improvisata”. 

Sümfoonia nr 2 teos on pühendatud dirigent Peeter Liljele, kes tõi selle koos ERSOga esiettekandele 2. aprillil 1984 Nõukogude Eesti Muusika Festivalil, mis on EMPi tollane nimetus. Autor pälvis selle helitöö eest 1985. aastal Eesti NSV muusikalise aastapreemia.