Teose „Sun-flower“ aluseks on 18.–19. sajandi inglise luuletaja William Blake’i luuletus ,,Ah! Sun-flower“. Eesti keelde saaks pealkirja tõlkida ,,Päevalill“, kuid Blake’i luuletusest lähtuvalt oleks täpsem tõlge ,,Päikese lill“. Teos on pühendatud Mikk Üleojale ja Eesti Rahvusmeeskoorile.

Ah Päevalill! ajavoost roid,
Päikse sammusid loed iga hetk,
Taga õhates kuldsooje maid,
Kus otsa saab rändaja retk.
Kus noormees, kes ihades põles,
Ja neitsi, üll lumedesärk,
Hauast tõusevad sinna üles,
Kus ka päevalille eesmärk.

Tõlkinud Märt Väljataga

*

„Ukraina linnud“ põhineb ukraina rahvalaulul „Ви галочки, ви чорнопірочки“ („Te hakid, te mustatiivulised“). Laul on pärit 18.–19. sajandist, ajast, mil noori mehi värvati sõjaväkke ning nad eraldati oma perest ja kodumaast. Selles laulus muutuvad linnud justkui sõnumitoojateks, kujutades nii sõdurite igatsust tulla tagasi koju kui ka nende kohustust kaitsta oma kodumaad. Rahvalaul „Ви галочки, ви чорнопірочки“ on meieni jõudnud tänu Irina Danyleikole, kes selle kirja pani ja lindistas.

„Ukraina linnud“ säilitab rahvalaulu äratuntava meloodia, asetades selle uude konteksti. Laulus liiguvad meeste hääled läbi erinevate helitekstuuride, väljendades nende igatsust kodu ja lähedaste järele. „Ukraina linnud“ on pühendatud Ukraina kaitsjatele – neile, kes kaitsevad Ukraina rahvast, maad ja kultuuri.

Te hakid, te mustatiivulised
Te hakid, te mustatiivulised,
oi lennake üles mägedesse,
oi te meie tublid noored nekrutid,
tulge tagasi koju.
oi te meie tublid noored nekrutid,
tulge tagasi koju.

Oi me läheks küll mägedesse,
kuid udu seal nii paks,
oi me tuleks küll tagasi koju,
kuid komandör ei lase.

Oi mitte ainult sõjamees, oi mitte ainult sõjamehed, ka sõjamehe ema…
Tulge tagasi koju.

Oi mitte ainult sõjamees,
oi mitte ainult sõjamehed,
ka sõjamehe ema,
tahab ju meiega, meie tublide poistega,
oi vägedes võidelda,
tahab meiega, meie tublide poistega,
vägedes võidelda.

Tulge tagasi koju,
oi me tuleks küll tagasi koju.

Tõlkinud Irena Peterson Pavliuk

*

nüüd me räägime
Tekstide autor Tom Olaf Urb

Põud võis saada läbi
kuid nälga tunnen veel
Hääl see näitab suunda
seal kus pole teed
Kui see hääl nüüd vaikiks
jääb alles keha kaja
Jah vaikus turvaline on
kuid sõnu on meil vaja
—
Põud võis saada läbi
kuid ikka tunnen nälga
Ei minu aja lugu
jäta kurvad osad välja
Enne lugu oli laul
Ja ta enne pidu tärkab
Ei laula sosinatega
ehk keegi siis ei märka
—
Nüüd haava peale rukkilill
ja valu vastu pääsulind
Kui kardame me oma häält
kuis kõla järgi leian sind?
Kui leiame me peegli
mille sügavusest tõde näeb
siis kui see sõna kaobki kord
ka meie lugu alles jääb
Nüüd me räägime

*

*.ram

Ülo Krigul: “…meenub, et David Lynchi „Lost highway“ algusepoole ütleb üks peategelastest umbes nii, et ‘mulle ei meeldi salvestused, sest tahan mäletada asju nii, nagu need tegelikult olid’.

…kuskilt on meelde jäänud, et neuroloogid väidavad, et midagi meenutades ei juhi ajumehhaanika meid mitte selle mälestuse tekkimise algse sündmuse juurde, vaid hetke, mil me seda viimati meenutasime.

…kui ma ikka õigesti mäletan. Neid ülaltoodud väiteid oleks ju võimalik üsna lihtsasti kontrollida. Aga mida see õieti muudaks? Kui palju on vahet mälestusel ja kujutluspildil? Kas on võimalik üldse mäletada valesti?

Mäletatavasti on mõtlemine aju põhitegevuse kõrvalprodukt. Kui mu mälu mind ei peta. Petmine on ju ikkagi tahtlik tegevus. Miks mu mälu peaks tahtma mind petta? Ju on siis selleks mingi hea põhjus, et tal on tarvis mu reaalsuse tajusid sobivalt (ümber?)kujundada. Inglise keeles on sellel käibefraasil keeleliselt võibolla täpsemgi väljendus: if my memory serves me well. Selles väljendub eeldus, et mälu teenib mind siiski parimal võimalikul viisil. Tuleks usaldada, et mäletame parasjagu nii palju ja just nõnda, nagu on hetkel otstarbekas. Ehk on unustamine lihtsalt üks mäletamise vorme; puhastusvahend, mis aitab oleviku tajutegevuses fookust seada.

Salvestus on mälestuse üks vorme. Vaat’ et n-ö objektiivne mälestus. Dokument, jäädvustus. Kokkulepe, et nii see oli. Samas, salvestus olemuslikult justkui ikkagi tahaks tühistada mälu dünaamilise olemuse, jäädes objektiivselt igavesti samaks, igikorduvaks. Kas ta aga jääb? Kas salvestus – n-ö objektiivne mälestus – pole mitte pilt, mis igakord uuesti lahti rulludes loob meie taju uuesti, seda vastavalt vajadustele ja võimalustele moduleerides?

Mälestuse elusus lükkab kõrvale salvestuse raamistatuse. Siiski, neil on üks oluline ühisosa – mõlema eelduseks on, et midagi on toimunud. Mälestusel on võimalik ilmuda alles siis, kui me hetkeks peatume ja korraks tagasi vaatame. Selle peatumisega me olemegi juba aja peatanud ja formuleerinud mingi lõpetatud vormi.

Meenub, et Jan Kaus on kuskil kirjutanud kohtadest linnaruumis, mida füüsikalises reaalsuses enam ei eksisteeri, mis aga on kujutlusis miskipärast reaalsemadki just sellistena, nagu me neid algselt teame, mäletame. Näiteks istun ma siin fila saalis nende uute siniste toolide peal. Selle saali toolid on aga tegelikult minu jaoks ikkagi need pruunid, millest osa on praeguseks jõudnud Kanutisse. Ja teine osa endise TMKK saali Kivimäel. Samuti võin kinnisilmi tajuda selle saali lavataguseid ruume nõnda, nagu nad olid 40 aastat tagasi. Aga justnimelt kinnisilmi. Lahtiste silmadega sealt läbi jalutades tekib senimaani mingi tajunihe – lavatagune polegi tegelikult sinisekssuitsetatud, nööpjate nahkdiivanite ja nagiseva trepiga, punane mistravaip maas.

Üheks iidseimaks andmekandjaks on peetud laulu. Neisse on salvestatud nii omaaegsed loomislood kui ka praktilised näpunäited eluga toimetulekuks. RAMi lauludesse on salvestatud oluline osa minu isiklikust muusikaajaloost. Ma olen mingis mõttes RAMi meeste poeg, mu isa on olnud elupõline RAMi laulja. Sündisin nende ridade vahele. Tolgendasin isaga proovides ja vahel kontsertreisidel. Onu Klau, Tupsu, Uibotomm, onu Rästas, Arengukunn jms tollal selgelt üleelusuurused ja nüüdseks mütoloogilised tüübid ümberringi. Nendega koos ma ennast lahti laulsin. Ükskord, mäletan, käis isegi Ernesaks proovis. Vist.

Pisut jabura keelelise kokkulangevuse tõttu tähistab lühend ‘RAM’ (random access memory) infotehnoloogias operatiivmälu – kiire ligipääsetavusega, aga toitevoolu kadumisel ka kiiresti hajuvat andmete salvestamise liiki. Inimorganismile ülekandes võiks seda teatavate reservatsioonidega võrrelda vast lühimäluga. See on mitte pildipangad, mis meil n-ö kõvakettale on salvestatud, vaid pigem näiteks nimed või nimetused, mis meile vajalikul hetkel meelde ei tule, kuna vool on hakanud vahelduma. See, milliseid impulsse alt püsimälu keldrist üles lühimälu töölauale saadetakse, oleneb omakorda ümberringi tajutavast keskkonnast.

Veelgi jaburama keelelise paralleelina võib tuua faililaiendi *.ram, mille lahtikirjutus on ‘Real Audio Metadata’. Failitüüp, mis oli omal ajal kasutusel kui omamoodi teekaart, aitamaks muusika mahamängimisprogrammil leida üles ja käivitada parasjagu vajaminev audiofail.

Tänaõhtuse muusikalise mälu mängu aluseks olen võtnud need samad meeskoori laulud, mis mul meeles on olnud. Helifailid oma bioloogiliselt kõvakettalt. Õieti küll vaid tükikesed neist. Mälu on mäluv – lugudest on järele jäänud üksikud akordid ja motiivikatked, mis tajulainetel ringi hulbivad. Ühest küljest on tegemist äärmiselt isikliku materjaliga, samas on repertuaar üldtuntud ja käivitab ilmselt teistegi kuulajate mälukaarte.

Muusikaline materjal on esitamiseks ära jagatud ‘elusa’ meeskoori ja sellesama koori aastakümnetetaguste salvestuste vahel. Viimaste mahamängimiseks kasutab EMA (Eesti Elektroonilise Muusika Ansambel) erinevaid ajastuspetsiifilisi helisalvestuskandjaid vinüülist ränikivini. Laul ja lint saavad kokku.

Üks oma arust huvitav asjaolu siiski veel. Tegelikult on see mul siiski juba vana lugu, vist aastast 2008 või nii. Samuti EMPil ettekantud. Tollal oli ta koos videoga ja ka oluliselt pikem. Nüüd seda uut versiooni kokku pannes lähtusin väitest, et midagi meenutades me liigume mitte algse kogemuse juurde, vaid sinna, kus me seda algset kogemust viimati meenutasime. Nii sai see praegu ettekantav siis meenutus eelmisest ettekandest. Mis oli omakorda meenutus omaaegsetest algkogemustest.

Pühendan seekordse meenutuse oma isale, vanale RAMi mehele.

PS. Ei mäleta, et ma oleks kunagi mõnele oma teosele nii pika annotatsiooni kirjutanud. Aga võibolla olen ka…”

*

Taavi Kerikmäe: “Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli liikmete jaoks on Tormise muusika väga olulisel kohal. EMA ei püüa teha Tormise muusikast seadeid – pigem püüame me sellele peale kirjutada, lugupidamise ja austusega. See on omalaadne elektrooniline palimpsest.

EMA on antud kontserdiks Eesti Rahvusmeeskooriga valinud analoogtehnoloogilised muusikainstrumendid. Analoogsüntesaatorid oma veidi koreda, kuid see-eest omal moel ausa ja otsekohese heliruumiga sobituvad EMA arvates hästi Tormise ja tema muusika algmaterjaliks olnud pärimusliku loomega.

EMA püüab anda oma elektroonilise panuse nende väekate Tormise koorilaulude juurde.”