Riho Esko Maimets: ““Sest tahan appi hüüda” (2026, esiettekanne) on üks mitmest teosest, mis sündis minu enda ängist ja nördimusest. Tegu on negatiivsete tunnetega, mis on seotud tänapäeva inimkonna justkui apokalüptiliselt barbaarse, silmakirjaliku ja trööstitu seisuga.

Olen täheldanud, et viimasel ajal tuleneb minu teoste algimpulss globaalsetest või inimkonnaga seotud küsimustest ning on kantud kas meeleheitlikust kurbusest või sügavast vihast. Need on tunded, mida tavaliselt varjatakse, kuid minu jaoks on just nende varjatud emotsioonide pinnas loomingu mõttes erakordselt viljakas.”

Tekst “Kiriku laulu- ja palveraamatu” nr 348 esimene rida: Ei Jumal neid või jätta.

*

Hugi Guðmundsson: ““Kolm Maarja antifoni” (2026, esiettekanne) on motetitsükkel topeltkoorile, mis põhineb neitsi Maarjale pühendatud ikoonilistel ladinakeelsetel tekstidel. Teos peegeldab sajanditevanust mitmekoorilisuse traditsiooni. Kahes esimeses motetis on rangelt säilitatud antifooniline struktuur, kus kaks ansamblit peavad omavahel formaalset kahekõnet. Viimases osas muutub see eraldatus aga järk-järgult hajusamaks, kuna koorid hakkavad üha enam üksteisega põimuma. Suurem osa teosest valmis 2025. aasta hilissuvel Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses loomeresidentuuris viibides. Lõppviimistlus sai tehtud järgneval talvel Kopenhaagenis.”

I Ole tervitatud,
Lunastaja Ema,
Mere täht nii särav
õnnis Taevavärav.
Gabrieli huultelt
tervitust Sa kuuled,
Eeva patud kannad,
rahu meile annad.
Maa peal kurjus võida,
vaimuvalgus läida,
süü meilt ära võta,
heldusega kata.
Emana end näita,
palveid kuulda võta,
Poja ette kanna,
kes meil’ armu annab.
Neitsi ainulaadne,
heldem kõigist teistest,
õpeta meil’ tarkust,
kasinust ja karskust.
Õiget teed meil’ näita,
õnne leida aita,
et me Jeesust nähes
rõõmsad olla võime.
Kiitus olgu Isal’,
Kristusel’ ja ta Pojal’,
Jumalikul’ Vaimul’,
Pühimal’ Kolmainul’.

II Taevakuninganna, rõõmusta, alleluia.
Sest see, keda sa väärt olid kandma, alleluia,
on üles tõusnud, nagu ütles, alleluia.
Palveta meie eest Jumala poole, alleluia.
Rõõmusta, neitsi Maarja, alleluia.
Sest Issand on tõeliselt üles tõusnud, alleluia.

III Ole tervitatud, Kuninganna,
halastuse ema,
meie elu, rõõm
ja lootus, ole tervitatud.
Sinu poole hüüame,
äraaetud Eeva lapsed,
sinu poole õhkame
leinates ja nuttes
siin pisarate orus.
Pööra siis, meie eestkostja,
oma halastajad silmad
meie poole
ja näita meile selle viletsuse
järele Jeesust,
oma õndsakskiidetud ihuvilja,
sina hea, sina helde,
sina armas Neitsi Maarja.

Tõlkinud Rein Õunapuu

*

“Song for All Beings” (“Laul kõikidele olenditele”, 2026, esiettekanne) kahele koorile. Helena Tulve: “Meie keerulisel ja aina pingestuval ajal, mil vastandumine ja vägivald imbuvad meie ellu igast praost, on minu meelest oluline omale teadvustada mingeid põhiväärtusi ja sisemisi relvi, millest kümne küünega kinni hoida, et jääda kohale ning hoida oma süda avatuna. 

Head lood on kui inimsüdame laiendus, mis aitavad ka katastroofi olukorras meie sisemist struktuuri hoida tugeva ja avarana. Mind kõnetas süvaökoloogia eestkõneleja Joanna Macy mitmes versioonis edasi antud vana tiibeti legend, mis kõneleb Shambhala sõdalastest. Kasutasin sama legendi kahte versiooni, jutustatuna kahe vokaalgrupi poolt, mis üksteist mingites väljenduse detailides täiendavad ning rõhutavad loojutustamise elavat külge.”

Laul kõikidele olenditele

Koor: Mul on teile lugu rääkida. Kaheteistkümne sajandi eest tegi Tiibetis üks väga õppinud olend ettekuulutuse.

Solistid: See ajatu lugu pärineb möödanikust, ent on samas jälle juhtumas. Seda nad nimetavadki ettekuulutuseks.

K: Saabub aeg, mil ohus on kogu maapealne elu. Sel ajal on tõusnud barbarite vägi ja võim.

S: Suur väevõim on tõusnud.

Kuigi nad raiskavad oma rikkust teineteise põrmustamise ettevalmistamiseks, on neil palju ühist: hoomamatut hävingut ja surma toovad relvad ning tehnoloogiad, mis mürgitavad me maailma, mis võivad maailma hävitada.

Nüüd, mil kõikide olendite tulevik ripub vaid juuksekarva otsas, sel hädaohu tunnil, mil kõikide olendite elu ripub vaid juuksekarva otsas, tõuseb ka Shambhala kuningriik.

Sinna ei saa minna, sest see pole koht. See elab Shambhala sõdalaste südamemeeles.

Sinna ei saa minna. See pole koht. See eksisteerib Shambhala sõdalaste südameis ja meeles.

Ent Shambhala sõdalasi ei tunne silmaga ära, sest neil pole mundrit ega tunnusmärke. Pole plagusid.

Ja pole ka barrikaade, millele ronida, millelt vaenlast ähvardada või mille varjus puhata ja kokku koguneda, sest Shambhala sõdalastel pole maad, mis oleks nende oma. Neil pole kodukanti. Ikka liiguvad nad barbarite endi maid mööda. Ikka ja alati peavad nad läbi rääkima, et leida barbarite võimuväljadel oma tee.

Nüüd on kätte jõudmas aeg, mil Shambhala sõdalastelt oodatakse suurt julgust, moraalset ja füüsilist julgust, sest nad peavad jõudma barbarite võimu südameni välja, et relvad tükkideks lahti võtta.

Shambhala sõdalased teavad, et saavad sellega hakkama – seda on väga tähtis meeles pidada! –, kuna relvad on “manomaya”, vaimusünnitised. Nad on inimvaimu sünnitatud. Seega võib inimvaim nad ka matta!

Shambhala sõdalased teavad, et maapealset elu ähvardavad ohud ei lähtu kurjadelt jumalustelt või maavälistelt jõududelt, ei!

Katastroofid, mis meid ähvardavad ja juba lahti rulluvad, ei lähtu isegi mitte muutmatust, vääramatust saatusest või mingist peatamatust ettemääratud jõust, ei!

Nad lähtuvad me endi valikuist ja suhteist, me prioriteetidest ja mõttemustritest, või me hirmudest ja hirmust hirmuga silmitsi seista, me viisidest maailma näha ja mõista.

Niisiis peavad Shambhala sõdalased nüüd hakkama harjutama.

Nüüd on käes aeg, mil Shambhala sõdalased peavad hakkama harjutama.

Kuidas nad harjutavad?

Nad harjutavad kahe relva käsitlemist.

Mis relvad need on?

Need relvad on kaastunne ja mõistmine. Mõlemad on vajalikud, kummastki üksinda ei piisa.

Üks on kaastunne ja teine on kõikide nähtuste sügava vastastikuse sõltuvuse mõistmine, ja vaja on mõlemat.

Me vajame esimest, kuna see on meile kütuseks, mis tõukab meid teiste olendite nimel tegutsema.

On vaja kaastunnet, selle tungivat tulisust, juhtjõudu, mis tõukaks sind sinna, kuhu pead minema, tegema seda, mida pead tegema. Lõpuks tähendab see lihtsalt seda, et sa ei karda meie maailma kannatust, ega endagi kannatusi. Sest kui sa kannatust ei karda, ei saa sind miski ka peatada.

Aga see üksinda võib meid läbi põletada.

Aga see üksinda, oh, võib sind läbi põletada, ta on tulikuum.

Nõnda on meil vaja ka teist, milleks on kõikide asjade vastastikuse ühistekkelisuse mõistmine; selle mõistmine, et kõik olemasolev kuulub ühiselt elu võrku ning on sellesse põimitud just selliselt, nagu on.

Ja nõnda on sul vaja ka teist. Sul on vaja tarkust, mõistmist, kõigi asjade läbipõimituse taipamist. Kuidas kõik asjad voolavad ja üksteisele toetuvad ning üksteist tingivad ja toidavad.

See lubab meil näha, et lahing ei käi heade ja halbade inimeste vahel, vaid hea ja kurja vaheline piir kulgeb läbi iga inimsüdame.

See on väga tähtis, sest tuletab meile meelde, et võitlus ei käi kunagi heade ja halbade vahel, vaid hea ja kurja vaheline piir kulgeb läbi iga inimese südamemaastiku.

Ja me teame, et elu võrk, mis meid edasi kannab, ühendab meid kõikide asjadega. Me saame aru, et kui oleme sellisel moel elu võrku põimitud, siis võbeleb ses võrgus ka pisim puhtsüdamlik tegu ja toob kaasa tagajärgi, mida ei saa mõõta ega isegi näha.

Ja sa tead, et ka kõige pisem tegu, mis on tehtud puhta südame ja heade kavatsustega kõigi olendite suhtes, lööb ses elu võrgus laineid ja põhjustab kujuteldamatute asjade küpsemist ja tõekssaamist.

Aga niikaugele jõudes võivad asjad veidi abstraktsed näida – see on külm kiretus. Niisiis on vaja kaastunnet.

Aga mõistmine ise võib olla liiga külm, et meile hoogu anda. Niisiis on meil vaja ka kaastunde kuumust, avatust maailma valule.

Mõlemad relvad või tööriistad on Shambhala sõdalasele vajalikud. Sul on vaja mõlemat – kaastunde kuumust ja meie ühiselu läbipõimituse mõistmist. 

Sellest me olemegi tehtud.

Seda meile tuletataksegi meelde.

(Joanna Macy, Chögyam Trungpa Rinpoche õpetuste järgi)
Inglise keelest tõlkinud Tõnis Tootsen

*

Martini koorimuusikapärandis on valdavalt vaimulik muusika. Oratoorium “Le Mystère de la Nativité” (1957–1959) koorile ja orkestrile on üks 20. sajandi ilusamaid vaimulikke kompositsioone. Ekspressiivne ja eri ajastuid ühendav oratoorium “Kolgata” (1945–1948) solistidele, koorile, orelile ja orkestrile on juba EFK repertuaaris ja jõudnud nende esituses ka helikandjale. Üks Martini viimaseid teoseid on solistidele, koorile, orkestrile ja suurele orelile kirjutatud “Reekviem” (1971–1972). Täna ettekandele tulev missa a cappella topeltkoorile on seevastu üks varasemaid helitöid – selle neli esimest osa valmisid 1922, viimane 1926. aastal. Autor lubas missat esitada aga alles 1963. aastal, kuna pidas seda religioosse sisu tõttu väga isiklikuks asjaks: “Kirjutasin selle missa oma vabal tahtel, ilma igasuguse tellimuse või tasuta. Tol ajal ma tõesti ei teadnud ühtegi koorijuhti, kes oleks selle töö vastu võinud huvi tunda. Ma ei pakkunud seda ka Šveitsi muusikute ühingu iga-aastasele festivalile. Tõepoolest, mul ei olnud mingit tarvidust selle esituse järele, sest ma ei tahtnud ettekannet, kus missat oleks vaagitud üksnes esteetilisel pinnal. Tollal oli see missa mulle vaid minu ja Jumala vaheline asi. Sama kehtis ka hiljem jõuluoratooriumi kohta. Tundsin, et usuliste veendumuste isiklik väljendus peaks jääma salajaseks ja avalikust arvamusest puutumata. Nõnda jäi see teos 40 aastaks sahtlisse, olles üksnes formaalne pealkiri minu loomingunimekirjas. Alles 1962, kui Hamburgi kantor Franz W. Brunnert nägi seda mainituna, palus ta mul teos saata ja tema koor tõi selle 41 aastat pärast kirjutamist esiettekandele. Kõik see jutt peaks selgelt näitama, et ehkki ma kirjutasin selle helitöö suurele hulgale häältele, on tegu muusikaga, mis on olemuselt suunatud sissepoole. Minu helikeel on sellest ajast peale tunduvalt muutunud. Seal on kohti, mida ma enam ei suudaks kirjutada, ja on ka puudusi, milliseid ma enam kunagi ei kordaks. Aga seal on ka mõned muusikalised elemendid, mis on mulle väga lähedased, nagu näiteks fraas “Et incarnatus est” (‘ning on lihaks saanud’), mida ma olen kasutanud jõuluoratooriumis. Samuti ilmub see peaaegu muutumatul kujul oratooriumis “Kolgata” tekstiga “Comme il avait aimé les siens dans le monde, il les aima d’un suprême amour” (‘nagu ta oli armastanud omasid siin maailmas, armastas ta neid ülima armastusega’). Loodame, et selles missas saab veel hinnata veendumust, noorust ja mõningast ilu.”

Missa
Kyrie
Issand halasta
Kristus halasta
Issand halasta.

Gloria
Au olgu Jumalale kõrges
ja rahu maa peal
hea tahtega inimestele.
Me kiidame Sind,
me ülistame Sind,
me kummardame Sind,
me austame Sind,
me täname Sind
Sinu suure au pärast,
Issand Jumal, taevane Kuningas,
kõigeväeline Jumal Isa,
Issand ainusündinud poeg,
Jeesus Kristus.
Issand Jumal, Jumala Tall,
Isa Poeg,
kes Sa maailma patud ära
kannad, halasta meie peale,
kes Sa maailma patud ära
kannad, võta kuulda meiepalveid,
Kes Sa istud Isa paremal käel,
halasta meie peale.
Sest ainult Sina oled Püha,
ainult Sina oled Issand,
ainult Sina oled Kõrgeim,
Jeesus Kristus,
koos Püha Vaimuga,
Jumala Isa kirkuses. Aamen.

Credo
Mina usun ainsasse Jumalasse,
Kõigeväelisse Isasse,
taeva ja maa,
kõige nähtava
ja nähtamatu Loojasse.
Ja ainsasse Issandasse,
Jeesusesse Kristusesse,
Jumala ainusündinud Pojasse,
kes enne aegade algust
Isast on sündinud.
Jumal Jumalast, valgus valgusest,
tõeline Jumal tõelisest Jumalast.
Sündinud, mitte loodud,
olemuselt üks oma Isaga,
kelle läbi kõik on loodud.
Meie, inimeste pärast
ja meie õndsuseks
on ta taevast tulnud,
Püha Vaimu läbi
Neitsist Maarjast
lihaks saanud
ja on saanud inimeseks.
Kes meie eest on risti löödud
Pontius Pilatuse ajal,
kannatanud ja maetud.
Kolmandal päeval surnuist üles
tõusnud, nagu ütlevad pühad kirjad
taevasse läinud,
Istub Isa paremal käel
ja tuleb taas
oma kirkuses, kohut mõistma
elavate ja surnute üle, ning
Tema riigil ei ole lõppu.
Mina usun Pühasse Vaimusse,
Issandasse, kes elu annab,
kes Isast ja Pojast lähtub,
keda koos Isa ja Pojaga
kummardatakse ja austatakse,
ning kes on kõnelnud
prohvetite suu läbi.

Mina usun ühtainsat, püha,
üleilmset ja apostellikku Kirikut,
tunnistan ühtainsat ristimist
pattude andeksandmist,
ootan surnute ülestõusmist
ja igavest elu tulevasel ajastul.
Aamen.

Sanctus
Püha, püha, püha
On Issand, taevavägede Jumal.
Taevas ja maa on täis
Sinu kirkust,
Hoosianna kõrges.
Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel,
Hoosianna kõrges.

Agnus Dei
Jumala Tall, kes Sa maailma
patud ära kannad,
halasta meie peale.
Jumala Tall, kes Sa maailma
patud ära kannad,
halasta meie peale.
Jumala Tall, kes Sa maailma
patud ära kannad,
anna meile rahu.