“Sang Softly to Me” (“Laula mulle õrnalt”, 2025, esiettekanne). Einike Leppik: “Sang Softly to Me” on akumuleeruv audiovisuaalne meditatsioon kõigest sellest, mis võiks mahtuda lapsepõlvemälestuste, suviste maastike, tuuliste ilmade ja koduste hetkes olemiste sisse. Teose alguspunktiks olid nostalgilised mälu- ja helipildid BBC sarjast “Tuul pajuokstes” (“Wind in the Willows”), mis põhineb Kenneth Grahame’i samanimelisel raamatul. Teoses on kasutatud kohati selle animatsiooni tunnusmeloodia harmooniat ja sämpleid, üksikuid fraase ja stoppkaadreid.”

“Psalmid” viola d’amore’ile ja elektroonikale (2008/2023). Justė Janulytė: “See teos on ühe muusikalise liini eri versioonide (sama või erinevate muusikute esituses) sünkroniseerimine. Nende ‘vertikaalsete’ variatsioonide tulem on sarnase mõjuga, nagu siis, kui erinevad hääled loevad vaikselt sama teksti, palvet, psalmi või mantrat, igaüks oma individuaalse intonatsiooni, tämbri, tempoga jne, luues nõnda interpretatsioonide polüfoonia, mis üksteisele kas lähenevad või siis hoopis eemalduvad. 

Teose tellis Huddersfieldi kaasaegse muusika festival (2008) ja see oli algselt kirjutatud tšellole ja eelsalvestatud tšellodele. Siinne viola d’amore’i versioon on spetsiaalselt arranžeeritud Talvi Nurgamaale.”

“Gā Geriv” 4 flöödile või sooloflöödile ja lindile (2020). Arash Yazdani: “Gā Geriv on rituaalne laulmine Iraani Lorestāni ja mõnikord ka Kurdistani piirkondade matustel. See mõiste tähendab nutuaega või nutulaulu (itk) ja neid esitavad tavaliselt leinavad naised. Neid laule ei planeerita ega harjutata ning nad ei ole ühtlustatud. Nad ei ole mõeldud mitte publikule esitamiseks, vaid pakuvad kollektiivset kogemust. See on emotsioonide ja tunnete puhkemine, mida väljendatakse muusika ja laulusõnade kaudu, mille meloodiad ja sõnad on peaaegu alati kohandatud iga sündmuse ja laulja jaoks.

2020. aastal, kui elu sukeldus üha sügavamale pimedusse, leidsin lohutust oma mälestusest – nendest gā geriv’i lauludest, mida mu vanaema kodutöid tehes oli laulnud. (Veel on teoses viide Pärsia muusikakultuuri kuulsale laulule nimega čehre be čhehre, nagu seda esitasid Ustad Shajarian ja Ustad Lotfi.)”

“only this, is all there is” (“vaid see on kõik, mis on olemas”, 2025, esiettekanne). Paul Beaudoin: ““only this, is all there is” kerkib esile meie aja rahutult maastikult, pakkudes ruumi, kus kaose keskel võib veel midagi tähenduslikku ellu jääda. Pala algab vaikselt, nagu väike lootuse majakas ebakindlas maailmas. Iga noot toimib vastupanu žestina, meeldetuletusena, et hoolimata mürast ja segajatest on meil võime kujundada oma tegude ja valikute kaudu tähendust, andes oma elule eesmärgi isegi keset kaost.

Muusika arenedes muutub tekstuur aktiivsemaks, peegeldades meid ümbritseva maailma muutuvat keerukust. II osa tutvustab aktiivsemat pinnatekstuuri, kus igal instrumendil on võimalus esineda omamoodi monoloogiga.

Kuigi kõik esinejad kasutavad sama materjali, reageerib igaüks oma ainulaadsel viisil, võimaldades ühistest piirangutest esile kerkida erinevatel vaatenurkadel. See tasakaal individuaalse väljenduse ja kollektiivse reageerimise vahel rõhutab ideed, et ilu ei leidu mitte ainult vaikuses, vaid ka ühinemises, et luua midagi endast suuremat.

Lõpuhetkedel põimuvad muusikasse sõnad helilooja luuletusest “wait, not all at once,” (“oota, mitte kõik korraga”). Esinejad loevad teksti, killustades ja joonides seda lahtirulluva heliga, näidates, kuidas igaühe panus kujundab tähendust ja ilu. Teksti aeglane kulgemine ja korduvad fraasid kutsuvad kuulajaid mõtisklema praeguse hetke lihtsuse üle. Lõpusõnad “only this, is all there is” (“vaid see on kõik, mis on olemas” mõtisklevad selle üle, mis jääb alles, kui eemaldume maailma mürast ja võtame omaks siinse ja praeguse vaikuse.”

only this, is all there is
(Tekst: Paul Beaudoin)

wait
wait
wait
light
comes through

not
all
at once

but
a
thin
line
growing wider
wider
wider

until
you see
the
edges soften
shadows
fold
into shadows

time
presses
against
the
walls

no
rush
no
need
to hold it
only
this

this
this
this

is
all
all
there is

“Liivi “kood”” (2025, esiettekanne). Liisa Hirsch: “Loo kirjutamise ajal valdasid maailmauudiseid kataklüsmilised meeleolud. Ilmselt et oma rändavat meelt rohkem ohjes hoida, võtsin loo algmaterjaliks Juhan Liivi 1910. aastal loodud kaheosalise luuletuse “Sa tulid”. See luuletus on tuntuks saanud ka ansambel Väntoreli tõlgenduses, mis põnevalt tabab selle teksti ilmutuslikku poolt. Uurisin seda teksti läbi eesti keele häälikuformantide ülemhelide, teksti rütmi ja häälekontuuri looklevuse – eesmärgiga seada see väärtuslik info muusikasse.

Selliselt on materjali kasutanud ka James Tenney (“Song ’n’ Dance for Harry Partch”), kuid mulle oli oluline kasutada just eestikeelset teksti ja hääldusviisi. Avastasin häälikute kohta nii mõndagi; näiteks, et [ä] tämbri tekkimisel on olulisel kohal kvint (6. ülemheli), madal septim (7. ülemheli), ekstravagantne ja kaunis veerandtoon kõrgem kvart (11. ülemheli) ja 24. ülemheli, aga [i] puhul näiteks õõnes tühjus enne kvinti seal päris kõrgel 18. ja 24. ülemheli vahel. Et ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks ja sellist ühe hääliku mõju teisele nimetatakse koartikulatsiooniks. Õppisin seda luuletust tundma ühel teisel kujul, häälikute iseloomu ja teksti mõtte kohtumiste kaudu. Järgnesin reeglitele siiski intuitiivselt, püüdes leida tundlikku vormi nii sisule kui ülemhelikangale. Kuna plaanitud kolmas osa pidi erinevalt kahest eelnevast koosnema maailmauudistest ja eelsalvestatud häältest, siis on võimalik esimest kahte osa esitada ühe tervikuna.”

Sa tulid
Juhan Liiv (1864–1913)

1.

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik,
su komme – valgust täis.

2.

Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.

Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.