2021. aastal asutatud kuueliikmeline vokaalansambel Vicentino Singers keskendub 16., 17. ja 21. sajandi muusikale. Meie lauljad on pärit eri paigust, kuid tegutseme kõik Soomes ja Eestis, mistõttu on igati sobilik, et tänane kontsert toob kuulajateni valiku uusi vokaalkammerteoseid Soome lahe mõlemalt kaldalt.

Kava algab Helena Tulve teosega “You and I” (2018), mis on justkui mõtisklus 13. sajandi sufi müstiku Rumi tekstidel. Nagu paljudes Tulve vokaalteostes, avaldub ka siin peenekoelises tekstis vaoshoitud kirglikkus ja intiimsus, tulles esile mikropolüfoonias, mille õrn tõus ja mõõn kord taustal hõõgudes, kord hetkeks jõulisemate, erutatud žestidena esile paiskudes jätab võluva mulje justkui aegluubis esitatavast sprezzatura madrigalist.

You and I

Happy is the moment, when we sit together,
With two forms, two faces, yet one soul,
you and I.

The flowers will bloom forever,
The birds will sing their eternal song,
The moment we enter the garden,
you and I.

The stars of heaven will come out to watch us,
And we will show them
the light of a full moon –
you and I.

No more thought of “you” and “I.”
Just the bliss of union –
Joyous, alive, free of care, you and I.

All the bright-winged birds of heaven
Will swoop down to drink of our sweet water –
The tears of our laughter, you and I.

What a miracle of fate, us sitting here.
Even at the opposite ends of the earth
We would still be together, you and I.

We have one form in this world,
another in the next.
To us belongs an eternal heaven,
the endless delight of you and I.

(Tõlge inglise keelde Jonathan Star)

“Sina ja mina”

Õnnis on hetk, mil istume koos
kahe kuju, kahe palge – ühe hingena ometi,
sina ja mina.

Ei närtsi enam ükski õis
ega lakka lindude laul
hetkel, mil astume aeda,
sina ja mina. 

Taevatähed ilmuvad välja vaatama meid
ja meie alles näitame neile
täiskuuvalgust,
sina ja mina.

Sina minus või mina sinus, ei vahet.
Ainult isetu liitumislumm:
rõõmus, elav, muretu, sina ja mina.

Kõik siretiibsed paradiisilinnud
me suhkruvett sukelduvad jooma,
vaid naerupisaraid, sinu ja minu.

Põimunult istume, mis imelugu:
taevas toob kokku need,
kelle maa viib lahku, sinu ja minu.

Siinilmas võtame ühe kuju,
sealilmas teise.
Meie päralt igavene taevas,
ääretu rõõm sinust ja minust.

(Tõlge: Tõnis Tootsen)

*

Rumi luule peenetundelist ja meelelist tooni peegeldavad ka Isabella Shaw’ tekstid, mida on seadnud Sebastian Dumitrescu (s 1989, Rumeenia/Soome) teoses “Flame and Shadow: Madrigal Fragments” (“Leek ja vari: madrigali fragmendid”, 2024). Dumitrescu uurib siin Nicolà Vicentino (1511–1575/76) “enharmoonilist” laiendatud kesktoonhäälestust, milles oktav jaguneb 31 osaks. See tähendab, et nt fis ja ges, mida me tänapäeval mõistame samakõlalistena, on selle süsteemis erinevad noodid. Puhastele suurtele tertsidele üles ehitatud süsteem võimaldab ootamatuid harmoonilisi nihkeid, luues nii esitajale kui kuulajale meeldivalt desorienteeriva kogemuse. Kõnealuse teose tellis Vicentino Singers Soome Heliloojate Liidu Sibeliuse fondi toetusel.

*

“Mis jääb inimesest alles?“ küsib jutustaja Tze Yeung Ho (s 1992 Oslos) teose “Intermezzi” (2021) viimases osas. Norra kirjaniku Linda Gabrielseni romaanil “Entré” põhinev teos jälgib nimeta ema, kes satub sünnitusjärgsesse depressiooni. Ho vokaal- ja ooperlikele teostele iseloomulikult on teos jagatud viieks stseeniks. Naine leiab end kohtust, ümbritsetuna tunnistajatest. Mis juhtus? Ta valib lapsele nime, seejärel küsitleb teda politsei. Miks? Ema “lugu” ei ole jutustatud lineaarselt, kui üldsegi; “intermezzod” annavad vaid aimu suuremast kontekstist, mis jääb ähmaseks, jättes kuulaja kujutlusvõimele ruumi laiemaks tõlgenduseks.

*

Giacomo Leopardi (1798–1837) oli üks olulisemaid Itaalia luuletajaid ja mõtlejaid, kelle looming ühendab sügava tundelisuse ja filosoofilise mõtiskluse. Tema tuntuim luuletus “L’infinito” (1819) on meditatiivne ja vaikne pilk lõpmatusse.Piiratud vaateväli loodusmaastikul ärgitab luuletaja kujutlusvõimet, viies ta mõttes ääretusse, kus enese kaotamine universumi sügavikku toob hetkelise rahu. Liina Sumera “L’infinito” (2025, esiettekanne) arendab neid teemasid edasi, vastandades staatilisi hetki ja aeglast harmoonilist muutumist – vihje teose pealkirjas sisalduvale lõpmatusele – kiiremate rütmiliste žestide ja baroksete ornamentidega, mis hetkeks tekstuurist esile kerkivad nagu kauguses fookusse ilmuvad ja hajuvad objektid. 

Liina Sumera: “Giacomo Leopardi (1798–1837) oli üks olulisemaid Itaalia luuletajaid ja mõtlejaid, kelle looming ühendab sügava tundelisuse ja filosoofilise mõtiskluse. Luuletus “L’infinito” (1819) on tema tuntuim teos – meditatiivne ja vaikne pilguheit lõpmatusse. Piiratud vaateväli loodusmaastikul käivitab luuletaja kujutlusvõime, viies ta mõttes ääretusse, kus enese kaotamine universumi sügavikku toob hetkelise rahu. Teos on pühendatud Vincentino Singersile.” 

“L’infinito” tellis Eesti Heliloojate Liit Eesti Muusika Päevade jaoks; tellimust rahastab Eesti Heliloomingu Arendusfond EHA, mida toetavad Eften Capital, Hansa Grupi Noore Muusiku Fond ja Advokaadibüroo Sorainen.

L’infnito

Giacomo Leopardi (1798–1837)

[Sempre caro mi fu quest’ermo colle,
e questa siepe, che da tanta parte
de l’ultimo orizzonte il guardo esclude.
Ma sedendo e mirando, interminati
spazi di là da quella, e sovrumani
silenzi, e profondissima quiete
io nel pensier mi ngo; ove per poco
il cor non si spaura.]*

E come il vento
odo stormir tra queste piante, io quello
in nito silenzio a questa voce
vo comparando: e mi sovvien l’eterno,
e le morte stagioni, e la presente
e viva, e il suon di lei. Così tra questa
immensità s’annega il pensier mio:
e il naufragar m’è dolce in questo mare.

Lõpmatus

Giacomo Leopardi (1798–1837)

[Ikka armas on mulle üksik küngas
ja ka see hekk, mis suures osas varjab
mu pilgu eest kaugema silmapiiri.
Ent istudes ja silmitsedes hakkan
ääretuid maid ja üleinimlikku
vaikust ta taga kujutlema, nii et
süda peaaegu ehmub.]*

Ja kui kuulen
tuult sahistamas okstes, võrdlen seda häält
siin tolle lõpmatu vaikusega ja mulle
meenub igavik ja surnud
aastaajad, ja aeg, mis on käes praegu
ja elab, ja ta helid. Nõnda selles
tohutuses upub ära mu mõte:
ja mõnus on ses meres põhja minna.

(Tõlge: Maarja Kangro)

* Nurksulgudes on tekst, mida ei ole teoses kasutatud

*

Looduse suurus ja inimese väiksus selle keskel on Galina Grigorjeva teose “Siuaama amiakkui” keskmes. See on üks osa Grigorjeva mastaapsest kooriteosest “Between the Earth and Skies” (2023), mis telliti nelja Põhjamaade kutselise kammerkoori koostöös. Grööni keeles kirjutatud Katti Fredrikseni luuletus mõtiskleb hirmu, identiteedi ja esivanemate mälu üle mõõtmatute loodusjõudude taustal. Stiililt vaoshoitud, ent emotsionaalselt laetud, toob see esile varjatud pinge traditsiooni ja muutuse, kohalolu ja puudumise, mere ja taeva vahel. Grigorjeva tugevalt ajaloo- ja traditsioonitunnetusest läbi imbunud muusikaline keel annab sõnadele ajatult hümniliku kõla, mõjudes oma lihtsuses võimsalt.

*

Nagu Dumitrescu, on ka Juhani Nuorvala (s 1961 Helsingis) huvitatud erinevate häälestussüsteemide helilistest võimalustest. Näitekirjanik Michael Barani luuletustele põhinev “Three Madrigals” (“Kolm madrigali”, 2007, rev. 2024) on kirjutatud laiendatud puhta intonatsiooni süsteemis, mis kasutab helirea puhtaid intervalle. Väikesed kõlalised võnkumised trioolilises liikumises moodustavad avamadrigali “rahuliku pinna” (tyyni pinta), viies edasi rütmilisse ossa, mis meenutab Nuorvala samal ajal loodud ooperi “Flash Flash” muusikalist materjali. Teine madrigal kõlab peaaegu keskaegselt, kus liigutakse paralleelsete kvintide skaalal, kasutades 11. harmoonilist ülemheli. Kolmas madrigal naaseb esimese materjali juurde, seda peegeldades ja murendades. Lõpus kõlav “ärka ja vaata, ärka ja kuula, ärka ja tunne, mis on alati mõttes olnud” mõjub kui usutunnistus – kutse kogeda harmooniliste võimaluste maailma, mis tundub uus, kuid on alati olemas olnud.

(Annotatsioonid: David Hackston, tõlge: Iris Oja)