“Erosion” (“Erosioon”, 2025, esiettekanne). Xu Dong: ““Erosioon” on looduse lakkamatu muutumise heliline uurimus. Vesi uuristab maapinda, eemaldades selle pinnakihi, paljastades toore maa ja kujundades keskkonda ümber lõputus hävingu ja uuenemise tsüklis. Alates ilmastiku vaevukuuldavatest sosinatest kuni lainete ja üleujutuste tormilise jõuni haarab see teos erosiooni õrna püsivuse ja tohutu jõu vahelise pingevälja. Inspireerituna nii loodusjõududest kui ka inimtegevuse mõjust – metsade hävitamisest, ülekarjatamisest ja kliimamuutustest – peegeldab see heliteos maastike aeglast degradeerumist, ebastabiilsuse dissonantsi ja pöördumatu muutuse kummituslikku ilu. “Erosioon” kutsub kuulajaid maailma, kus heli õõnestab vaikust, jättes endast maha areneva maa kaja.”

“Wave Toward an Eclipse” (“Laine kirgastumusse”, 2025, esiettekanne). Astra Irene Susi: ““Wave Toward an Eclipse” on valguse murdumine helis, häälestus kuhugi, kuhu tavalised skaalad üksi ei ulatu. See on võnkumine, kihtide kerge nihkumine üksteise vastu – justkui hääl, mis vaevu püsib oma piirides, kuid ei lagune.

See muusika hingab pinges. Helide vahel on habras tasakaal, viibe ja vaikus, mis libiseb valguse ja varju vahepealsesse tsooni. Kui varem oli kõikumine mäng, siis nüüd on see peaaegu paratamatus – nagu kuu ja selle vari, mida ei saa peatada, ainult tajuda.

See on teos, mis ei seleta – sosin, mis liigub läbi tajutava hämaruse, mille sees on juba valgus.”

“Walk Through an Imaginary Forest” (“Jalutuskäik läbi kujuteldava metsa”, 2025, esiettekanne). Abel Delgado Vallejo: “Helilooja eesmärk selle teosega on muusikalises vormis tabada  mõtete voogu, mis tekivad meie peas, kui kõnnime rutiinselt tööle, koju, läbi võõra linna või metsa. Igaüks meist hakkab seda muusikalist materjali (võibolla alateadlikult) seostama omaenda mõtete, murede, fantaasiate ja kujutelmadega. See on kutse avatult kuulata ja lasta muusikal – meie mõtetel, meil endil – vabalt voolata, astuda sisse ühte kujuteldavasse metsa.”

“An Adriatic Fairy Tale …” (“Aadria muinasjutt …”, 2025, esiettekanne). Igor Jaćimović: “An Adriatic Fairy Tale …” on teos, mis on täielikult inspireeritud ja pühendatud helilooja emale Jadrankale (see nimi tuleneb Aadria merest), kes mitte ainult ei andnud talle seda ainulaadset dalmaatsia kangekaelsust ja elurõõmu, vaid oli olemas ka siis, kui kedagi teist ei olnud ja uskus ajal, mil polnud enam millessegi uskuda. Ema – kogu maailm näeb sind ja teab kõigest sellest, mida sa oled teinud.”

“Klaashelbed vaikuse äärel” (2025, esiettekanne). Merilyn Jaeski: “Sümfoniett on heliline rännak eksoplaneetile HD 189733b, kus klaasosakesed langevad justkui vihm. See jutustab loo paigast, mis on ühtaegu kõhedust tekitav ja kaunis. Selles maailmas valitseb igavene torm. Teoses võib vahel kuulda ka kaugeid signaale, mis ilmuvad ja siis jälle kaovad. Aja jooksul lahustub helimaastik tundmatusse. “Klaashelbed vaikuse äärel” on meditatsioon haprusest ja kosmilisest ilust. See viib kuulaja maavälise tormi lävele.”

“Antifoon” (2025, esiettekanne). Erik Rauk: “Antifoon” (sümfoniett nr 2) on katse integreerida keerulisi kõlavärve ja traditsioonilisi harmooniastruktuure. See teos on kirjutatud kasutades vaba atonaalsust, mille raskuspunkt on a- ja c-noodil. Teos käsitleb erinevaid harmoonilisi tekstuure ja ülemheliridu, et jutustada lugu läbi helide. Sümfonietis on mitu episoodi, mille sisu üle võib iga kuulaja ise otsustada.”

“Spiritualis” (2025, esiettekanne), Jimena Cabrera Álvarez: ““Spiritualis” jaguneb kaheks osaks, mida tuleb esitada katkestuseta. 

I osa (incorporeous; corpus – ld keha, corporeus – kehaline, ihulik; in– – siin eitust väljendav eesliide) püüab luua müstilist ja kõlavat atmosfääri – vaimset spirituaalsust, spirituaalsust psüühilises võtmes. Teatud rituaale jäljendades vahelduvad selles retsitatiivi meenutavad lõigud responsoorsetele osadele sarnanevate lõikudega. See tekitab ka karakteri muutusi – hüpnotiseeriv ja mõneti mõistatuslik retsitatiiv vaheldub lüürilise ja taevalikuma responsoorse väljendusega.

II osa (corporeous) on minimalistlikuma ülesehitusega. Selles kasutatakse vaid kuut nooti (f, g, a, c, b, e), mis arenevad staatilisest algusest, omandades kergust ja tihedust, kuni lõpuks joonistub välja meloodia, millele kogu osa tugineb. See meloodia on varem olemas olnud muusika – seda võib kuulda Vabaduse väljakul Jaani kirikus. Somaatiline spirituaalsus.”

“Koidupuna” (2025, esiettekanne). Brenda Pärtel: ““Koidupuna” on teos, mis maalib oma helidega pildi hommikuvalguse esimestest õrnadest kiirtest, mis murravad läbi ööhämaruse. Teos on justkui esimene tuuleiil, mis äratab looduse ning peegeldab taeva järkjärgulist värvimuutust tumedast sinisest roosaka ja kuldse helenduseni.”