Nii klaverimängija kui heliloojana jäi Lemba truuks neile traditsioonidele ja koolile, mida ta oli õppinud ja omandanud sajandialguse Peterburis. Ühe esimese professionaalse eesti komponistina on ta loonud mõnede žanride esikteosed eesti muusikas, nt klaverikontsert (1905/1910), sümfoonia (1908), aga ka ooper (1905). Pianistina oli Artur Lembale oluline loominguallikas klaver, millele ta on kirjutanud 5 kontserti, hulga sooloteoseid (3 sonaati, sonatiini ja mitmesuguseid palu) ning klaver leiab tihti rakendust ka tema kammermuusikas. Orkestrile on tal veel 5 sümfooniat ning rida üheosalisi teoseid. Heliloojana eelistas ta klassikalisi traditsioonilisi koosseise, tema teosed on selge vormi ja ülesehitusega ning muusikat kannab tonaalsusele ja meloodilisusele tuginev mõtlemine.

“Kust sa kord tulid, sinna kord lähed” (2025, esiettekanne). Rasmus Puur: “Kuivõrd tänavused Eesti Muusika Päevad mõtlevad tagasi Eesti Heliloojate Liidu sajale aastale ning teosega paluti teha omamoodi kummardus mõnele eesti heliloojale, siis pean tunnistama, et valik pöörduda Tarmo Lepiku poole tuli võrdlemisi ruttu. Lepiku looming on napp, kuid mõjus, eripalgeline, kuid ometi ühtne, sidudes meie rahvamuusika põhjakihid kaasaegsusega. Enim on mulle mõjunud tema koorimaailmad, aga ka kammermuusika. Pealkiri pärineb Jaan Kaplinski sulest, mida Lepik kasutas oma kantaadis “Mere väravas”.”

“… pitsatiks kollane päike” (Eino Tambergile mõeldes, 2025, esiettekanne). Mari Vihmand: “Ilma Eino Tambergita oleks ma täna kindlasti üks teistsugune inimene ja teeks ehk hoopis teisi asju. Tema oli see, kes julgustas ja inspireeris mind tegelema heliloominguga selles eas, kus oleme eriti ebakindlad ja haavatavad. Seega ei olnud mul vaja kaua mõelda, kellele see EHLi juubeliks tellitud austusavaldus pühendada. “Eelsoojenduseks” lugesin üle Einoga tehtud pikad intervjuud ja kuulasin muusikat ta erinevatest loomeperioodidest, kuid kummalisel kombel hakkas mu peas keerutama hoopis üks väikese tüdrukuna koolikooris lauldud laul: “Maailm, suur sinine ümbrik, pitsatiks kollane päike. Kes selle ümbriku avab …”. Laulsime seda muuhulgas ka Estonia kontserdisaali laval Eino 50 aasta juubelikontserdil. See oli minu esimene kokkupuude temaga ja ma mäletan seda nii hästi, kuna pidime millegipärast väga kaua seal laval istuma ja pealt vaatama, kuidas talle kingitusi toodi ja õnnitluskõnesid peeti. See väike lihtne lastekoorilaul, sealjuures veel kerge propagandamaiguga, pressis nüüd uuesti samale lavale, seekord värvikas orkestrirüüs ja muidugi laiendatud vormis. 

Pealkirjaks saanud värsireal on sealjuures kahemõtteline tähendus: Eino oli üks päikselisemaid inimesi, kellega ma elu jooksul kokku olen puutunud.”

“Räätsaga kohvil” (2025, esiettekanne). Timo Steiner: “Kohvitassi taga mõnusasti juttu puhuda on üks meeldivamaid kommunikatsiooniviise. “Lähme kohvile!” – see kõlab nagu mahe-maagiline kutsung kahe inimese maailmade leebeks kohtumiseks. Kohvipausil korraks nagu maailm uudishimulikult peatub ja jääb kuulatama – põnev, kuhu nad oma vestlusega välja tüürivad? 

Algab see tavaliselt nii, et räägitakse teineteisest pisut mööda. Siis leitakse ühine mõtterütm ja lainepikkus. Tekib vaba-voolav kahekõne ja sekka mõned toredad pausid-katkestused ja pikemad soolod. Üks ütleb, teine kuulab. Kuuldu tekitab midagi, ütleb vastu (osa jääb välja ütlemata ja sisse helisema). Vastu öeldu on vastuseks nii endale kui vestluspartnerile (ja võibolla veel kellelegi…). Vastu öeldule võib kohe sõbralikult vastu vaielda, vaieldes vastu pigem ikka endale (ja võibolla veel mõnele…). Aga võib ka vastata (see on viisakam), tekitades vastusega kohe uusi küsimusi. Küsimusi enda kohta, vestluspartneri kohta (ja ilmselt ikkagi kellegi kohta veel…). Ja siis juba räägitakse läbisegi ja üksteisele sisse. Ei saagi enam päris hästi aru, kes kellega dialooge siin peavad. Sina minuga, mina minuga, sina endaga, mina veel kellegagi, sina maailmaga, mina… . Ja siis… on tassid tühjad ja minnakse edasi. Eluga. Vestluse kaja jääb tükiks ajaks kõrvu ja vaob siis leebelt kuhugi hingeladestuste salakihtidesse. 

Ma ei ole ju tegelikult oma õpetaja, Jaan Räätsaga kohvil käinud. Muusikalise kohvipausi aluseks on Räätsa 7. sümfoonia lõpuosa.”

“Epiloog”, (2025, esiettekanne). Märt-Matis Lill: “Otsustasin kirjutada orkestriteose, mis oma loomuselt oleks lõpetav. Mõte läks lahti sellest, et tavaliselt kipuvad lühemad orkestriteosed olema avamängud, aga lõppmänge eriti ei viljelda. Tegin siis midagi sellelaadset, aga ühtlasi on minu “Epiloog” ka sissejuhatus lõigule Lepo Sumera balletist “Sisalik”, millega olen intensiivselt viimasel paaril aastal tegelenud. Nii on siis minu teos korraga nii lõpetus, kui sissejuhatus ning ühtlasi ka kummardus minu armsale loominguõpetajale, kellega mul oli õnn olla seotud minu olulisematel kujunemisaastatel.”

Balletti “Sisalik” (1987–1993) asus Lepo Sumera kirjutama 1985. aastal Moskva Suure Teatri tellimusel. Idee ja libreto autor oli sealne koreograaf Andrei Petrov, libreto aluseks oli Aleksandr Volodini samanimeline näidend-mõistujutt (1982). 1990. aastal lahkus Petrov Suurest Teatrist ja moodustas Kremli Balletiteatri ning kinnitas selle kavva, 1993. aasta kevadhooajale ka Sumera balleti. Paraku läks Kremli teater selleks ajaks pankrotti ning kui sellest välja tuldi, oli “Sisalik” plaanidest kadunud. Nõnda jäi lõplikult vormistamata ka balleti muusika. Küll aga oli heliloojal valminud viieosaline orkestrisüit, viis fragmenti balletist “Sisalik” (1987), mis kahes jaos 1987 ja 1988 ERSO esituses ka ettekandele tuli. Käesoleva aasta 12. aprillil esietendus Rahvusooperis Estonia Marina Kesleri lavastuses ballett “Sisalik”, kus Sumerast alles jäänud balletimuusika on etendusele sobilikku vormi sättinud Märt-Matis Lill.

“Valgus siseneb läbi prao” orkestrile (2025, esiettekanne). Tatjana Kozlova-Johannes: “Täielikult suletud pind ei lase valgust sisse – selleks on vaja pragu, avaust, väikest murdumist. Inimesega on samamoodi: haavatavus, kannatus ja kogetud valu loovad võimaluse valgusel sisse pääseda.

Lugesin kunagi ühest laste kasvatamise raamatust: laps peab teadma, et sa suudad tema valu välja kannatada. Jäin mõtlema, et tegelikult vajame kõik enda kõrvale kedagi, kes suudab seda – ainult nii ei ole me oma kannatuses üksi. Minu jaoks on üheks selliseks inimeseks olnud Helena Tulve. Teos “Valgus siseneb läbi prao” on tänuavaldus ja katse midagi tagasi anda – näha kannatust ja selle seest kerkivat valgust.

Teos põhineb osaliselt Helena Tulve saksofonikvarteti “Öö” materjalil.”

“Avafanfaarid” sümfooniaorkestrile op. 112 (1975/2001), esiettekanne 5. aprillil 2002, ERSO, dir Olari Elts. Toonases EMPi bukletis kirjutab Eino Tamberg: ““Avafanfaarid” sündis Olari Eltsi õhutusel, kellele meeldis ühe minu varem loodud kantaadi algus. Neile umbes 15 taktile lisandus uus arendus.” Siinjuures peab kindlasti ära märkima Tambergi armastuse trompeti vastu ja tema uhked teosed sellele pillile – kaks trompetikontserti (neist trompetikontsert nr 1 on tema enim esitatud helitöid), uljad fanfaarid ooperis “Cyrano de Bergerac” ja veelgi teoseid, kus trompet soologa silma paistab. Tamberg on Märt-Matis Lille küsimusele: “Mis sind trompeti juures võlub, särav kõla, tehniline virtuoossus?” vastanud nõnda: “See kõik. Tehniline virtuoossus ka, särav kõla ka. Aga ka väga suur soojus ja tooni ilu. [—] Igasuguste sordiinidega tekitatud kõlad. Ja see, et kui ma teda orkestriga kirjutan, siis olen veendunud, et ta kostab.”