“To see a World in a grain of sand” (“Näha maailma liivateras, 2022). Nina Šenk: “Minu teise keelpillikvarteti pealkiri on võetud William Blake’i luuletuse “Auguries of Innocence” esimesest reast. Selle teose inspiratsiooniallikas ei olnud luuletus ise, vaid ainult esimene rida: “Näha maailma liivateras”.

Sarnast lähenemist kasutasin ka teose struktureerimisel. Alustan väga väikesest objekti/materjaliga – ühe heliga –, mis omandab üha enam sügavust ja laiust. Tegu on väga pehme teosega, mis kogub teose keskpaiga poole järjest rohkem tihedust, mis ei tähenda, et see läheb valjemaks, pigem vastupidi: mida tihedamaks struktuur muutub, seda õrnemalt tuleb mängida kiireid virtuoosseid liine.”

Toshio Hosokawa on keelpillikvartetile kirjutanud terve rea teoseid, enamik neist kannab pealkirja, nt “Landscape”, “Silent Flowers” (‘vaikivad lilled’ 1998), “Blossoming”, “Kalligraphie”, “Distant Voices”, “Weaving Song”. Need kompositsioonid peegeldavad mitmesuguseid seoseid traditsioonilise jaapani kunstiga, selle maa muusika, luule, kalligraafia, mõtteviisiga. Hosokawa suhe helidega on põhimõtteliselt aasiapärane, tuginedes pideva transformatsiooni ideele: nendes keelpillikvartettides pole ühtegi heli, mille iseloomu ei muudaks pidevad glissandod, trillerid, tremolod, harmooniad, eri tüüpi vibraatod, pidevalt muutuv dünaamika või mitmesugused poognavõtted, mille abil muudetakse üksik noot dünaamiliseks struktuuriks. 

Hosokawa esteetikat mõjutab otseselt tema suhe loodusega: “Olen ​​alati soovinud luua teoseid, mis võiksid saada osaks looduse, kosmose helidest.” Nii helikõrgused kui ka loodushelid on talle kui loodusobjektid ja seega vahendid eksistentsiaalseks kogemuseks ja transtsendentsiks. Kuid ühtlasti on Hosokawa ka maininud, et tema keelpillikvartettide spetsiifilised kõlad ei pärine mitte ainult Aasia pinnasest, vaid ka Lääne moodsate ja avangardsete heliloojate partituuridest ja et tema eesmärk ei ole jäädvustada lõhesid Euroopa ja Aasia vahel, vaid pigem leida nende juurtest see ühisosa, millest mõlemad on välja kasvanud. 

2008. aasta paiku on ta kirjutanud: “Viimasel paaril aastal olen kirjutanud lille-teemalisi teoseid, nt “Silent Flowers” ja “Blossoming” keelpillikvartetile, “Lotosblume” segakoorile, “Lotus Under the Moonlight” klaverile ja orkestrile jne. Minu huvi lillede vastu on tingitud asjaolust, et kasvasin üles Jaapani traditsioonilise lilleseade, ikebana keskkonnas ja et lilli on palju kujutatud jaapani traditsioonilises luules, mida ma armastan. Muusikalised allikad on nagu õiepungad, mis puhkevad aeglaselt ja vaikselt lauludeks nagu “lilled”. Soovin vormida “lille meelt” muusikaks.

nec ros, nec pluvia… [ei kaste, ei vihm…]

ei kaste, ei vihm halasta päikese põletusele kividel.
hääletu liivavine muudab tuule nähtavaks.
kõrbe tummus tõukab valguse tagasi, peletab vee ja elu.
nähtamatud jäljed juhivad üksinduse teise otsa, öö kaledusse.
udu möödub.
uni laskub.

(Helena Tulve, Jean-Marie Gustave Le Clézio romaani “Kõrb” ainetel)

Toivo Tulev: ““Neither This nor the Further Shore” (‘ei see ega teine kallas’) keelpillikvartetile ja helilindile valmis 2000. aasta suvel ja on pühendatud Tõnu Tulevile (1955–1999). Esiettekanne toimus Tallinna raekojas 2001. aasta kevadel. Mängis Tallinna Keelpillikvartett. Helilindilt kõlavad read on pärit “Dhammapada’st”.

Keelpillikvartett nr 3 “Grido” (2000/2001), Helmut Lachenmann: “Mulle tähendab helilooming kui mitte “probleemi lahendamist”, siis tõepoolest ekstaatilist maadlemist traumaatilise dilemmaga; kompositsiooni tehnilistele probleemidele vastu astumist, et leida väljapääs. Kuigi see olukord iseenesest pole mulle uus, jääb see mulle siiski võõraks, sest tean, et kaotan enese selles ja alles töö käigus leian enese uuesti. Tunnen, et see kõlab mõistatuslikult, kuid iga “probleem” või “traumaatiline dilemma” kehastab eri moel kategoorilist küsimust autentse muusika võimalikkusest. [—] Grido, itaalia keeles ‘hüüdma/karjuma’, on pühendatud Arditti kvarteti praegustele liikmetele (Graeme Jennings, Rohan de Saram, Irvine Arditti ja Dov Scheindlin). See täidab ka Irvine Arditti palve, et kirjutaksin valjema teose, kui on minu kaks eelmist kvartetti.”

Arditti kvartett on kõnealust teost mänginud pärast esiettekannet Melbourne’is 2001. aastal palju kordi – see on nende enim esitatud teos sel sajandil – ning nad on seda ka mitu korda salvestanud. “Seda on olnud põnev õppida ja pika aja jooksul nii tihti esitada. See on liikumapanev ja energiline teos, mis ühendab Lachenmanni enda laiendatud tehnikaid ja “tavalisemat” muusikat, seega on mängijatel palju, millega rinda pista. Nagu paljud teosed, mida me mängime, on see seotud 20. ja 21. sajandi eluga ning selles on kahtlemata kirge, aga teistmoodi, kui klassikalises või romantilises teoses.” (thestrad.com, 23.11.2017)