(21.09.1949 Tartu – 04.02.2001 Ruila)
Raimo Kangrol täitunuks selle aasta septembrikuus 75. eluaasta. Äratuntavalt omanäolise käekirjaga helilooja, armastatud pedagoog ja aktiivne muusikaelu organisaator lahkus meie seast vaid 51-aastaselt, kui teostamist ootasid veel nii paljud loomingulised plaanid.
Kangro muusikaharidus algas klaveriõpingutega tema sünnilinnas Tartus ning päädis 1973. aastal helilooja diplomiga Tallinna konservatooriumis, kus ta tudeeris esmalt Jaan Räätsa ja seejärel Eino Tambergi klassis. Mõlemad õpetajad nägid noormehes paljutõotavat annet: „Minul oli talle vähem õpetada, kui temalt õppida,“ on meenutanud Rääts. „Tema tol ajal loodud klaveripalad on ju tänini tipp-pianistide repertuaaris.“ Tambergi sõnul oli Raimo Kangro erakordselt suure fantaasia ja väga eredate mõtetega üks tore ja lustakas noor inimene. „Tundsin kohutavalt rõõmu temaga tööd tehes ja no palju ma temaga tööd tegin – ta oli juba õppimise ajal küps helilooja ja ideed olid tal tõesti säravad ja mitmekesised. Ja ta oli ka üks mu esimesi, jah, kõige esimene lõpetaja. See oli noorele õpetajale suur õnn nii andekat õpilast omada,“ on tõdenud Eino Tamberg.
Klassikaraadiole antud intervjuus (21.09.1999) tähendas Kangro, et „muusikat tegema õpetada ei saa mitte kedagi, aga see õpetamine seisneb vihjetes, viidetes, osutamistes. Ja siin on õpetaja isik kohutavalt tähtis – tema valib need vihjed ja osutamised vastavalt sellele, mida tema väärtuslikuks peab.“ Hinnates kõrgelt oma õpetajaid, kuulas ja uuris Kangro hoolega nende tähtteoseid (Räätsa kontsert kammerorkestrile ja Tambergi „Concerto grosso“), muudest eeskujudest on ta esile toonud Mozartit, kelle puhul vaimustas teda autori mõttemaailm ja kujundi käsitlemise viis.
Eesti muusikapilti sisenes Raimo Kangro 1970. aastate alguses, kui Vanemuises tuli 1974. aastal menukalt lavale värskelt diplomeeritud noore helilooja esikooper, Boccaccio „Dekameroni“-aineline „Imelugu“, mis üllatas kuulajaid biitmuusika rütmide ja vanamuusika vaimuka põimimisega. Lavamuusika jäi edaspidigi autori meelisalaks: valmisid veel kuus ooperit, neist viimasena helilooja tütarde Kirke ja Maarja Kangro libretol põhinev groteskne ooper „Süda“ (1999). Kangro kui laia žanrilise ampluaaga autori sulest sündis samuti hulganisti orkestri- ja kammerteoseid, klaveripalu, kujundusmuusikat filmidele ja teatrilavastustele ning vokaal- ja koorioopuseid, ka lastelaule, kus ta on kasutanud sageli oma poetessist abikaasa Leelo Tungla tekste.
Raimo Kangrot on nimetatud eesti süvamuusika üheks temperamentsema helikeelega heliloojaks, kelle neoklassitistliku ja rokkkmuusika mõjustustega loomingust õhkub rütmi- ja mängurõõmu. „Nii elujaatavat muusikat nagu kirjutas tema, leiab harva. Naer oli selle üks komponentidest, kord lustakas, kord irooniline, vahel isegi sarkastiline,“ on märkinud muusikateadlane Mare Põldmäe.
Viljaka loometegevuse kõrval oli Raimo Kangro aastate jooksul ametis ETV muusikajuhina, Eesti Heliloojate Liidu konsultandina ja esimehe kohusetäitjana (lühikest aega ka esimehena), Eesti Muusikafondi direktorina ja festivali Eesti Muusika Päevad kunstilise juhina. Alates 1989. aastast õpetas ta kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias, kus tema käe all õppisid tänases Eesti muusikamaailmas tuntud heliloojad, nagu Tõnis Kaumann, Tõnu Kõrvits, Timo Steiner, Aare Kruusimäe ja Ülo Krigul.
Kangro õpetamisviisi võiks iseloomustada kujukalt Galileo Galilei mõtteteraga: „Inimesele ei ole võimalik midagi õpetada, küll aga võib aidata tal leida seda iseendas.“ Ta soovitas oma õpilastel endale truuks jääda, luues sellist muusikat, mis iseendale meeldib, ning teha seda naudinguga.
