Aforism

Arash Yazdani (s 1985) – “Aphorism” flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile (2016, Eesti esiettekanne)

Santa Bušs (s 1981, Läti) – “Ich kann dich noch sehen…” (2020)

Elo Masing – “Puudutus” noortepala soolo vioolale (2021, esiettekanne)

Ülo Krigul – “Hundikuninganna” noortepala soolo klarnetile (2021, esiettekanne)

Elo Masing (s 1984) – “Hargnevate teede aed” flöödile, klarnetile, klaverile, viiulile, vioolale, tšellole (2021, esiettekanne) 

Justina Repečkaitė (s 1989, Leedu) – “Acupuncture” flöödile, klarnetile, klaverile, viiulile, vioolale, tšellole (2014) 

Ülo Krigul (s 1978) – “streeeeeeeeeeeeeeeetch” flöödile, klarnetile, löökpillidele, elektrikitarrile, klaverile, viiulile, vioolale, tšellole, elektroonikale (2021, esiettekanne)

“Aforism” (2016) flöödile, klarnetitele, klaverile, viiulile, tšello on kirjutatud ansamblile Lemniscate. ‘Aforismi’ mõistet kasutas esimesena Hippokrates, tema “Aforismide” esimene lause on: “Kunst on pikk, elu on lühike…, hinnangute andmine keeruline.” Seda mõistet kasutati hiljem igasuguste filosoofiliste, moraalsete või kirjanduslike seisukohtade puhul. Kaasajal on aforism üldiselt kokkuvõtlik väide, mis sisaldab subjektiivset tõde või tähelepanekut.

Teoses on kasutatud ridu erinevatest kirjandusteostest. Muusikutel on palutud nende üle mõtiskleda ja mediteerida, nii nende kujundi kui olemuse tasandil, ning kasutada osundatud muusikalisi liine. Tekstid on pärit erinevatest ajastutest ja kultuuridest/keeltest, sh pärsia luuletajate Rūmī ja Hafezi looming, saksakeelne Martin Lutheri “Psalm 130”, Laozi “Tao Te Ching”, vanakreekakeelne anonüümse autori “Hümn maale, kõige emale”. Ridu kasutatakse erinevates järjestustes ja kombinatsioonides, et luua erineva pulsatsiooniga võrke. Veelgi olulisem on aga selle teose meditatiivsus, mis kutsub muusikuid ja kuulajaid veelgi enam süvenema heli ja mõtiskluse maailma.

“Ich kann dich noch sehen…” (‘näen sind ikka veel’, 2020) viiulile ja klaverile. Selle teose inspiratsiooniallikaks on Euroopa modernismi ühe olulisema luuletaja Paul Celani (1920–1970) hiline silmapaistev luuletus… Ta oli juut, kes kirjutas saksa keeles ja elas Pariisis… Elas üle surmalaagri, sooritas enesetapu enne viiekümneseks saamist… Poeet, kelle teosed on võrreldamatud ja originaalsed, samuti eksperimentaalsed ja uuenduslikud… Kõiki neid tahke võime leida ka tema 1967. aasta meistriteosest. Mõni ütleb, et see luuletus on nii väga isiklik kui ka täis müstikat, peegeldab sügavaid kannatusi ja kõneleb surmast, teised tõlgendavad seda kui kaotatud armastuse meenutust või ütlevad, et ta laulab igavesest valgusest… Oma partituuris jälgin seda sõna-sõnalt … Teose tellis Pēteris Vasksi sihtasutus, esiettekande tegid Magdalēna Geka ja Georgs Kjurdians 2020. aasta augustis. (Sanda Bušs)

Ich kann dich noch sehen
Ich kann dich noch sehen: ein Echo,
ertastbar mit Fühl-
wörtern, am Abschieds-
grat.

Dein Gesicht scheut leise,
wenn es auf einmal
lampenhaft hell wird
in mir, an der Stelle,
wo man am schmerzlichsten Nie sagt.
(Tekst: Paul Celan)

I Can Still See You
I can still see you: an Echo,
to be touched with Feeler-
Words, on the Parting-
Ridge.

Your face softly shies away,
when all at once there is
lamp-like brightness
in me, at the Point,
where most painfully one says Never.
(Tekst: Paul Celan; tõlge inglise keelde: allpoetry.com)

“Hargnevate teede aed” (2021, esiettekanne). “[Ta uskus] lõpmatult paljude aegade, divergentsete, konvergentsete ja paralleelsete aegade üha kasvava keerisetaolise võrgu olemasolusse. Need ajalõimed lähenevad üksteisele, hargnevad, lõikuvad või on sajandeid üksteisele täiesti tundmatud…” J. L. Borges, “Hargnevate teede aed”, tlk. Ott Ojamaa (Elo Masing)

“Acupuncture” (“Akupunktuur/nõelravi”, 2014) uurib helide atakke, nende järjepidevust ja liikumist, luues metafoorse seose nõelraviga. Teose muusikalise struktuuri eri tasanditel kodeeritud ideede loomisel võtsin aluseks Fibonacci arvjada. Selle loomulik struktuur juhib kogu materjali, nii terviku kui polüfoonilise faktuuri iga üksikinstrumendi liini tasandil. (Justina Repečkaitė)

“streeeeeeeeeetch” (2021, esiettekanne)
On olnud aegu (muusika)ajaloos, kus arenguhüpped tehnoloogias on laiendanud loominguliste väljendusvahendite võimalusi. Nagu mikro- või teleskoobi abil on võimalik nähtavale tuua kas siis väga väikeseid või väga kaugeid objekte ja neid analüüsida, on meil tehnika abil ka helis võimalik jõuda lähemale sellele, kuhu palja kõrvaga muidu ei ulatu. Mikrofon ja telefon teenivad sarnast eesmärki kuulmismeele juures.

Ühel või teisel moel on tegemist muidugi moonutusega. Inimese püüdega näha kaugemale üle oma ääre, silmapiiri taha. Või siis sügavale silma sisse, võrkkestast läbi. Silmamoondus saab nähtavaks eelkõige objektide muut(u)mise tõttu ruumis. Heli – eriti muusikalise heli – üheks põhiomaduseks on jällegi tema ajaline mõõde. Asetades “luubi” mõne helitüki kohale, saame “teha sääsest elevandi”.

Juba mõnda aega on arvutiprotsessorite võimekus seal maal, et meil on võimalik heli erinevaid omadusi manipuleerida, kõlakvaliteedile lõivu maksmata. Sealhulgas muuta heli pikkust, saades seeläbi teistsuguse tähelepanelikkusega jälgida tema muutumise protsessi ajas.

“streeeeeeeeeetch” – nagu teose pealkirja kirjaviisistki järeldada võib – põhineb venitusel, ühe salvestatud heli umbes 10-kordsel väljavenitusel. Loominguprotsessis juhtub vahel, et materjali algallikas või esialgne vorm kaotab oma algse mõtte ja mõõtme. Nii saab ka siin ühest lühikesest juhuslikust helihetkest 10-minutilise teose ajalist kulgu määratlev struktuur. Sellega on vorm justkui ette antud ja jääb üle vaid valida, millised osad sellest rohkem välja valgustada, millised tagaplaanile jätta. Instrumendid ongi siin monteeritud salvestatud heli külge, järgides ja võimendades seal toimuvaid protsesse vastavalt nende mängulaadile ja -tehnikale. (Ülo Krigul)