Jaan Rääts (1932) on neoklassitsistliku stiilisuuna juhtiv esindaja, kes tõi 1960. aastatel eesti muusikasse rõhutatult antiromantilise – aktiivse, mängulise, tundekultusest vaba väljenduslaadi. Eesti uue muusika üheks tähtteoseks sai tema 1961. aastal loodud nooruslik ja rütmiergas kontsert kammerorkestrile op. 16.
Rääts õppis Tartu Muusikakoolis klaverit ning lõpetas 1957. aastal Mart Saare ja Heino Elleri õpilasena kompositsioonieriala Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Aastail 1955–1966 töötas ta Eesti Raadios helirežissöörina, 1966–1970 Eesti Televisioonis muusikasaadete peatoimetajana ja 1970–74 Eesti Televisiooni peatoimetajana–muusikalise juhina. Aastail 1974–1993 oli Rääts ENSV ja Eesti Heliloojate Liidu esimees, pikka aega kuulus ta ka kõrgetesse partei- ning valitsusorganitesse. Aastail 1968–1970 ja 1974–2003 õpetas Rääts kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (alates 1990 professor). Tema paljude õpilaste hulka kuuluvad Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüür, Rauno Remme, Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann ja Timo Steiner.
Jaan Rääts on võrdlemisi püsiva helikeele ja väljenduslaadiga helilooja, kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika. Aastail 1957–1993 valmisid tema kümme sümfooniat. Ta on loonud ka 24 instrumentaalkontserti ning kaks orkestrikontserti, sümfoonilisi lühivorme ja hulgaliselt kammermuusikat. Mahuka peatüki moodustab klaverilooming, samuti muusika 14 filmile. Tema loodud on esimene Eestis plaadistatud elektrooniline teos (1980).
Räätsa teostes puudub enamasti tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata lugu. Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja popmuusika rütmid. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja neoromantilisi kujundeid, kuid need ei määra teose üldkarakterit. Enamasti õhkub Räätsa mängulisest kujundikeelest delikaatset huumorit või (enese)irooniat. 1950. aastate eesti muusika rahvusromantilise pealiini taustal mõjus Räätsa teoste rütmienergia ja karge vabatonaalne meloodika erakordsena.
Räätsa 1960. aastatel alguse saanud rütmikeskne helikeel mõjutas kogu eesti muusikat veel 1980. aastate lõpuski. Alustanud modernismi ja avangardsete kompositsioonitehnikate (taas)avastamise aegadel, tähistas tema mosaiikne, mänguline autoristiil juba ka postmodernistlikku mõtteviisi algust eesti muusikas. (Allikas: EMIK)