Eesti Muusika Päevad
EMP TV

16.–24.04.2022
Tallinn / Tartu
Rauno Remme

Rauno Remme (1969–2002) on üks omapärasemaid loojaid eesti muusikas. Ta õppis Tallinna muusikakeskkoolis klaverit (1975–1983, õp Ülle Sisa), oboed (1980–1983, õp Tulike Loorits), muusikateooriat ja heliloomingut (1980–1986, õp Heino Lemmik ja Alo Põldmäe). 1991 lõpetas ta Jaan Räätsa juhendamisel cum laude Tallinna konservatooriumi kompositsiooni erialal. Tallinna pedagoogilises ülikoolis läbis ta filmi- ja videokunsti ning Eesti kunstiakadeemias multimeedia kursuse. Ta õppis kompositsiooni erialal ka muusikaakadeemia magistrantuuris Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera juhendamisel ning käis end täiendamas Helsingi ülikoolis ja Sibeliuse akadeemias. 1989–1992 töötas Remme Tallinna konservatooriumi helikabineti juhatajana, kuni 1999. aastani oli ta Eesti muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio juhataja ning kuni 2001. aastani samas õppejõud. Samuti tegutses ta helirežissöörina (Klesment Audio Productions/ARM Music, 2000–2001).

Remme tundis huvi väga paljude asjade vastu ja tema loomingus oli muusikaga võrdsel kohal visuaalsed ja multimediaalsed kontseptsioonid; eri võimalusi fantaasiarikkalt kombineerides sai temast üks esimesi eesti multimeediakunstnikke. Juba muusikakeskkooli päevil algatas Remme koos pinginaaber Eerik Semlekiga improvisatsiooniansambli Grotest, mis oli omamoodi alternatiiv omandatavale akadeemilisele haridusele. Paljudel juhtudel oli Grotest tema loominguliste ideede kandepind ja ansambli liikmed tema teoste (kaas)esitajad-elluviijad. Anneli Remme on kirjutanud: “Rauno oli inimene, kes sai esteetilise rahulduse nii varajasest muusikast kui ka nõukogude sõjaväeprügist, loomade veidrustest ja ookeanist, absurditekstide kleepimisest liftiseinale ja hea saundiga araabia trummist, tähenduseta keelte välja mõtlemisest ja prepareeritud roti vaatlemisest, filmimise pärast vihase araablase sajatustest ja raadiojaamade või telekanalite skrätšimisest, elektrijaamade arhitektuurist ja armastusest. Lapsena leiutas ta slaidimaali tehnika, hiljem tekkis kirglik vajadus filmida ükskõik mida, et avastada kummalisi faktuure, millele enamik inimesi lihtsalt peale astub.” Muu hulgas armastas ta kirjutada sürrealistlikke luuletusi, luua slaidimaale ja tegeleda makrofotograafiaga. Remme lahutamatuks töövahendiks oli alates 1991. aastast arvuti ja ideaaliks totaalne multimeediakeskkond. Samal ajal on ta kirjutanud muusikat ka kammeransamblitele ja sümfooniaorkestrile, elektroonilisi, elektroakustilisi ning video- ja multimeediateoseid, heli- ja videoinstallatsioone ning filmi- ja näidendimuusikat. “Altes Kind” on originaalis loodud lindikompositsioonina ja kõlab seesugusena ka pärast Rauno Remme surma koostatud CD-l “Grotest Londoni raudteel” (2002). 

×