Eesti Muusika Päevad
EMP TV

16.–24.04.2022
Tallinn / Tartu
Michael Buk

Michael Buk: “Sündisin 1976. aastal Venemaal Novosibirski-lähedases väikelinnas muusikute peres ja huvi muusika vastu tekkis mul tekkis üsna varakult. Alustasin viiuliõpinguid 5-aastaselt, 11-aastaselt läksin üle basskitarrile. 19-aastaselt lõpetasin Novosibirski muusikakooli basskitarri erialal. Sellega minu muusikaline haridus lõpeb, kuid üksnes ametlikult. Saksamaale kolides läksin üle kitarri peale ja õppisin veel paari pilli, laulmist ja ka helitehnikat. Eelmisel ja sellel aastal saavutasid Sergei Malovi kaks minu stuudios salvestatud plaati auhinna (OPUS KLASSIK, Diapason d’Or).

Kuigi olen kogu aeg õppinud midagi muud, olen alati tundnud armastust klaveri vastu ning olles inspireeritud Chopini etüüdidest ja Rahmaninovi paladest unistanud selles kaunis romantilises stiilis komponeerida ja mängida. Ilmselt seetõttu on Etüüd C-duur minu esimene “klassikalises” stiilis kirjutatud teos. Nüüd nimetaksin seda ilmselt algaja õnneks, kuna olin sel ajal olin umbes 18-aastane ja mind valdas tohutu õnnetunne, olles avastanud selle Etüüdi “valemi”; olen püüdnud selles loos edasi anda kogu seda õnnelikkust ja nooruslikku armastust elu vastu.

See teos avas mulle ukse komponeerimisse ja vadlkonda, mis esmapilgul ei tundu võimalikud. Seetõttu on see etüüd minu jaoks nii oluline.

Sellest “edust” inspireerituna kirjutasin samas vanuses klaverile veel paar pala, sealhulgas “Shyness” (ingl k ‘tagasihoidlikkus’, ‘häblikkus’, ‘ujedus’, ‘arglikkus’), mida peetakse minu parimaks palaks. Katsetasin selles panna kummalised harmooniad harmooniliselt kõlama. Armastan seda teost, sest selles on nii palju meeleolusid, mis on kummaliselt omavahel seotud. Pealkiri tuli mulle pähe alles hiljaaegu. Ma arvan, et need meeleolumuutused iseloomustavad väga hästi inimest, kes on armunud, kuid on liiga häbelik, et seda jagada inimesega, kellesse ta armunud on.

Kahjuks või õnneks ei õnnestunud mul omal ajal konservatooriumisse heliloojana sisse saada, ilmselgelt huvitas professoreid hoopis teistsugune muusika… Igatahes pidurdas see drastiliselt mu eufooriat kirjutada “klassikalises stiilis”. Ja sellepärast need palad nii kaua sahtlis seisidki. Ma polnud kindel, kui palju nad väärt on, kuna meil on Chopin, Rahmaninov ja veel suurepäraseid heliloojaid – kellele peaks veel mingeid  romantilisi palu vaja olema?…

Tundsin alles nüüd vajadust anda neile lugudele võimalus elada edasi oma elu, otsida ja võibolla leida oma publik ja ehk isegi esitajad. See seletab, miks kulus valmimisest ilmumiseni nii kaua aega.

Olen Irinale minu teoste vastuvõtmise eest väga tänulik ja mulle on suur au, et esiettekande teeb nii nii andekas muusik.”

×