Kõla = Värv

Laupäev

14.04

Kell

16:00

Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja. Sissepääs Pühavaimu 9 alates kell 15:30.
(Pühavaimu 9)

Piletid

15/10

Kadri-Ann Sumera (klaver)
Oliver Kulpsoo (valgus)
Tammo Sumera (elektroonika)

KAVAS

Liisa Hirsch (1984)
“Terrains” / “Reljeefid” kahele klaverile ja ühele pianistile (2018, esiettekanne)

Kristjan Kõrver (1976)
“Toc III” sooloklaverile (2018, esiettekanne)

Märt-Matis Lill (1975)
“Öömaastikud” klaverile ja elektroonikale (2018, esiettekanne)

Mari Vihmand (1967)
“Water Tree” klaverile (2014)

Mart Saar (1882–1963)
Prelüüdid klaverile

Muusika on ajaline ja ruumiline kunst. Mulle on alati olnud oluline ruum, kus muusika kõlab: selle ruumi akustika, aga ka kuju, valgus, tunne. Ruum võib inspireerida, aga ka pärssida. Koos valguskunstniku Oliver Kulpsooga püüame tuntud kontserdisaali luua oma kordumatu (heli)ruumi, mis võiks aidata ruumilisel helil tekkida ja ajal peatuda. Just selle päeva atmosfääri rahulikuks sisse elamiseks on ruumilis-helilisi üllatusi oodata juba enne kontserdi algust.
Uute teoste tellimisel langes mu esimene valik lähedasele sõbrale ja mõttekaaslasele Liisa Hirschile. Tema senised otsingud heli peente võnkumiste tabamisel ja eriliselt kajava, samal ajal väga struktureeritud kõlafluidumi vallas sobib väga hästi ruumilise kõla ideega. Mustpeade maja Valge saali võimalustest inspireerituna kasutame mõlemat klaverit. Suurt kontrasti tõotab tuua Kristjan Kõrveri uudisteos, mis oma aktiivses rütmikuses ja matemaatilises järjekindluses võiks terves kavas mõjuda ereda särtsuna. Kolmas esiettekanne tuleb Märt-Matis Lillelt, kes lubas oma teoses kasutada ka elektroonikat: seegi lubab omaette tegelasena kaasata ruumi. Maalilise meditatsioonina sobib kavva Mari Vihmandi paari aasta vanune “Water Tree”. Tingimata tahtsin kavva lülitada ka Eesti ühe esimese tõsiseltvõetava helilooja Mart Saare prelüüdid, mis moodustavad teiste teoste vahele pikituna otsekui silla meie lühikese, aga rikka muusikaajaloo algusaegadest tänapäevani. Saare miniatuuride mitmekülgsus, stiilirohkus ja isikupära on mind lummanud juba mõnda aega ning vahel ei tundu sugugi, et nende ja praeguste uudisteoste loomist lahutab enam kui sada aastat.
Pianist ja kava kuraator Kadri-Ann Sumera